Armas Meta!

Täna sain Sinu 14. X kirja. Täna sain ma ka Elsalt teate selle rahasaadetise kohta, ja nimelt, et selle hulgas Sinult viis rubla on. Siin Sulle oma kõige sügavamat tänu selle laenu eest avaldades teatan, et ma ühtlasi Elsale käsu andsin Sinule need viis rubla välja maksta niipea, kui ta ühe summa saab, mis mulle pikema aja laenuks on määratud ja loodetavasti veel sel kuul tema kätte antakse minule edasisaatmiseks. Loodan, et selles asjas Sinult vastuvaidlemist ei tule, kuna igaühel on õigus oma laenu tasuda.

Kuid mitte igaüks ei ole kohustatud igaühelt laenu vastu võtma, ja kuna samasuguse loo kordumine mõeldav on, siis oleks mul selles asjas järgmist avaldada. Juba selle õnnetu singi puhul oli mul asja nimetada, et ma armuandisid vastu ei võta. Muidugi ei ole need viis rubla armuand, kuid seisukord, milles Sina praegu viibid, teeb mulle võimatuks seda raha enda käes pidada. Ma ei ole kunagi kelleltki laenanud, kelle aineline seisukord niisugune on, et ta laenata ei või. Kui ma ütlen: laenata ei või, siis pean ma silmas mitte käesolevat silmapilku, kus see summa Su taskus võib-olla vaba oli, vaid seda lähemat tulevikku, kus see viis rubla Sulle ehk kallim on kui 10 korda suurem summa muudes tingimustes. Ma olen alati ainult neilt laenamist võimalikuks pidanud, kes mulle laenates sellele vastavalt oma tarviduste täitmist kitsendama ei pidanud. Ei näe ka käesoleval korral mingit põhjust olevat oma harilikust praktikast taganeda, sest sellest taganemine tähendaks nimelt teiste kulul enesele mugavuste (Bequemlichkeiten) soetamist.

(Selle kirja juurde lisan kolm 15-kopikalist ja 10-kopikalise paberraha ühes tänuga, et Sa mulle nad näha saatsid. Neid ei ole siinpool nimelt veel sugugi liikumas. Näitasin neid perenaisele ja teistele korterielanikkudele ka.)

Sa avaldad oma kirjas kahtlust, et tõesti uue aastani vastu pead. Paha lugu, kui vastu ei pea. Aga ma tahaksin küsida, mis Sa siis peale hakata kavatsed, kui Sa enne jõulu koha pealt ära tuled? Sellega Sa riskeerid kuni jaanuarini ilma mingi teenistuseta jääda. Või on see Sinu arvates niisama lihtne kui nina kirtsutamine? Koera amet ta on, see lastekutserdamine. Kuid kas Sa sellepärast teenima läksid, et Sulle teenimine korraga meeldima ja lõbu valmistama hakkas!

Sa kirjutasid eelmises kirjas, et Sul tahtmine on õppima hakata. Igapidi kena tahtmine. Kuid psühholoogiliselt niisama igapidi huvitav. Õppimise esimene eeltingimus on ju vaba aeg. Ja vaba aeg on inimesel siis, kui ta seda aega leivaorjuseks kulutada ei tarvitse. Sul oli Kuressaares vaba aega hommikust õhtuni -- ja ei olnud õppimise janu. Sul ei ole Piiteris vaba aega kogu päeva jooksul ja Sul tuleb õppimishimu. Tahtmatult tekib siis tahtmine neid kahte momenti siduda. Ja küsida: kas ei ole see õppimishimu tekkinud kui «teoreetiline» õigeksmõistmine tahtmisele ilma seesuguste ebamugavusteta ära elada, nagu see kohapeal olemisega seotud on? Sest elementaarselt selge on, et õppimine ja leivaorjus kõrvuti ära elada ei saa. Ja teiseks, fakt on, et Sul õppimishimu just siis ei olnud, kui selleks aineline võimalus oli. Kordan: õppimine on kõigiti kiiduväärne, kuid pead vangutama paneb, et see hüüdsõna siis välja kuulutati, kui ta teostamiseks ühtki võimalust ei olnud. Nii tuleb kristlasel tung jumalale armsa elu järele siis, kui ta kõige sügavamas patumülkas püherdab; põhjanabareisijal igatsus sooja päikese järele siis, kui teda pilkane põhjamaa öö ümbritseb jne. Selles hingelises reaktsioonis eneses ei ole ju midagi eitavat, kuid täbarasse seisukorda võib see inimese panna, kui ta selle tagajärjel mõne sammu astub, mis lapsik on. Enne, kui õppima hakata, peab enesele õppimiseks tarvilikud tingimused looma.

Ära norgu jää, kui see talv Sind raamatute ligi ei lase. Ilma õppimiseta Sa ka selle aja vältel ei jää, sest «elu õpetab». Ja selles joones oleks Sul nii mõndagi õppida. Eks ta olegi juba tüki õpetanud. Sa vist hakkad nüüd juba aimama, et elu mitte igal pool niisugune pole kui Pargi uul. nr. 5. Muidugi teadsid Sa seda juba ammu, aga nüüd saab see teadmine endale luu ja liha. Näiteks. Sa oskasid seda enesele vist ammu juba ette kujutada, et on seisukoht, kus su tahtmine käsk ei ole. Nüüd saad Sa seda iga sammu peal nii-ütelda käega katsuda. Seal on vanamoor, tema tütar proua, selle lapsed. Olgugi, et Sa juba lapsepõlves, nagu kinnitad, oled osanud sõna «vasikas» ütelda, aga näe, seal on rida inimesi, keda Sa selle oma üliteravmeelse lööksõnaga imestama panna ei saa. See on juba isegi tükk õpetust. Ja vahest üks vähestest positiivsetest õpetustest, mis Sa seal saad. Seal ei saa Sa seda sõna ütelda, sest nad on Su leivavanemad.

Aga see õpetus võib Sulle kasulik olla ka teistes vahekordades. Näiteks, kui Sa inimeste keskel viibid, kes kõrtsi vägisõnadest ei oska lugu pidada... Võtame näit. cand. rer. nat. Lutsu. Ta on niisugune poiss, et ta naerab iga loba juures, mida keegi heaks arvab ette kanda. Aga selle naeru või naeratuse taga kuskil sügaval istub pilge, sest ta oskab ainult «kõvast» mõttest lugu pidada, aga mitte kõvast sõnast. Ja niisuguseid näiteid võiks pika rea tuua. Võib-olla, et need rasked päevad Sind panevad ühe ja teise asja üle järele mõtlema, väärtusi ümber hindama. Ja see poleks üleliigne. Kuressaare elutingimused olid niisugused, et nad heaks pinnaks olid teatud omaduste arendamiseks, mida самодурствo'ks (eesti k. isemeelsus, kangekaelsus, põikpäisus) nimetatakse. Praegused elutingimused on Sul läbi ja läbi eitavad. Kuid nad on teravateks nurkadeks, mis Sinu самодурствo sisse pragusid ajavad, sest see põrkab siin vanamoori cамодурство vastu. Tröösti ennast sellega, et pärast sõja lõppu Sul jälle võimalus saab olema oma härrasmehelikke instinktisid arendada ja ise kord «vanamooriks» saada.

Sa ehk leiad, et ma halastamatu olen. Võib-olla. «Elu» on mind «õpetanud» asju objektiivselt vaatlema. Ma ei ole fatalist. Aga ma näen igal pool eeskätt just neid objektiivseid momente, mis asju liikuma panevad. Kuidas keegi seda subjektiivselt läbi еlab, sее оn явление производное (eesti k. tuletatud nähtus), mille mõistmiseks algnähtuse konstateerimine tarvilik on.

Kõike head!
Viktor

Viktor Kingissepp kirjutas selle kirja oma õele 17. oktoobril 1915. aastal 27-aastasena, mil õppis Keiserliku Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas.