Teejuht

Kellele?

Käesoleva e-õppematerjali “Saarluse kompass” esmane sihtrühm on 1. aasta õpilased Saaremaa Gümnaasiumis, mille saarluse kursus koosneb “Saarluse kompassist” ning kogukonnaüritustest (ekskursioonid, töötoad ja külalisesinejatega kohtumised). “Saarluse kompassi” sobib kasutada ka teises õppeainetes seose loomiseks Saaremaaga: mõtete ja arutelu käivitamiseks, vahepalaks, inspiratsiooniks, allikana, võrdlusmaterjalina jne. Õppematerjali sihtrühmana on silmas peetud ka Orissaare gümnaasiumi, Saaremaa põhikoolide 3. astme ja Kuressaare ametikooli õpilasi (edaspidi kõigi sihtrühmade jaoks koondnimetus “saarluse uurija”).

Miks?

Saaremaa valla kui kohaliku elu suunaja ja korraldaja üks olulisi eesmärke on - ja iga Saaremaast hooliva inimese huvi võiks olla - hoida käimas arutelu, mis on Saaremaa elu plussid, mida hoida ja väärtustada; mis on miinused, mille lahendamiseks käised üles käärida ja sokul sarvist haarata; ning mis on küsimärgid, mille üle vaielda ja ühisele arusaamisele jõuda. Saaremaa Gümnaasiumis on saarluse kursusele lisaks kogukonnapraktika kursus, kus saab olla loominguline, ühiskondlikult aktiivne ja ettevõtlik ning soovi korral “Saarluse kompassi” abil leitud ideid ellu viia.

“Saarluse kompass“ annab võimaluse ja vahendid teadvustada ja mõtestada oma seos Saaremaaga, kaardistada oma Saaremaa, paigutada sellele kaardile tuntut ja head, uut ja inspireerivat, samuti muutmist ja arendamist vajavat.

Saarlust võib nimetada paiga-, koha(likuks)-, piirkondlikuks, geograafilise kogukonna identiteediks. “Saarluse kompass” hõlmab Saaremaad, Vilsandit, Abrukat jt väikesaari.

Saarluse kaks põhikomponenti on seega saar kui keskkond ja saare inimesed kui kogukond, kelle seos saarega tuleneb enda ja/või esivanemate pikemat või lühemat aega saarel elamisest, õppimisest, töötamisest. Saarlus kui identiteet on ühelt poolt püsiv, ühisjooni ja kokkukuuluvustunnet sisaldav, näiteks ikka nimetatakse Saaremaa tunnustena kadakat, tuulikut, merd, saarlaste huumorit, töökust ja jonni. Teiselt poolt on saarlus ajas ja ruumis muutuv, sest seda on loonud eilsed saarlased ja loovad tänased ja homsed saarlased muutuvas maailmas. Kuidas identiteeti luuakse, kus me identiteeti kohtame? Lugudes, piltides, muusikas, esemetes, keelekasutuses, riietuses, toitudes, tegevustes, traditsioonides jt elu ja loomingu väljendusvormides. Neis väljenduvad omakorda identiteedi koostisosad: kuidas näiteks loo jutustaja määratleb oma rolli Saaremaa kogukonnas (nt “minu kaasa on saarlane”), mida väärtustab (nt “mereline mõtteviis on saarlasele oluline”); milliseid hinnanguid annab (nt “saarlased on üksteisele kaigaste kodaraisse loopijad”), millised tunded seostuvad Saaremaaga, kuidas saart tajub (nt “Saaremaa on mu hinge kodu”), ning millised on hoiakud saarlaste suhtes, sh stereotüübid (nt “saare naine peab toitma mehe ja 6 last”).

Tänapäeva maailm on lahti vabalt liikumiseks Saaremaalt Suuremaale (mandrile), rändamiseks teistele maadele lühemaks, pikemaks või kogu elu ajaks. “Saarluse kompass” pakub loodetavasti avastamisrõõmu ja mõtteainet kõigile Saaremaa huvilistele, kuid on mõeldud eelkõige neile, kes on kutsunud, kutsuvad või tahavad kutsuda Saaremaad koduks. Seetõttu on näiteks esimene ülesanne ehk tegu sirgeldada oma kodu moel, mida kirjeldab Vikerraadio “Ööülikoolis” ajakirjaniku ning tele- ja filmikriitiku Joonas Hellerma kodu-teemalise mõtiskelu lõpus kõlanud tsitaat saarlasest ajakirjandus- ja keeleteadlaselt Juhan Peeglilt: “Jah, elaval inimesel on vaja mingit kindlat, väga materiaalset pidet eluga. Selleks pidemeks on nähtavasti kodu. See pole mitte ainult koht, mis kaitseb inimest halva ilma eest, mitte ainult koht, kus saab süüa ja magada, vaid väga olulised, vist isegi olulisemad kui peavari, toit ja puhkerahu on tuhanded pealtnäha tühised pisi-pidemed”. Neid pisi-pidemeid, igapäevaelu kiiruses ja kohtustustetulvas märkamata jäävaid, kuid olulisi detaile, hetki, nüansse, näiteks vanaema pannileiva lõhna, hüübi hüüdu, mis kostab Linnulahelt Musumänniku diskgolfirajale, Kuressaare uppumist soojal talvepäeval paksu uttu kutsubki “Saarluse kompass” kui lugude kogumik märkama, mõtestama ja üles märkima.

“Saarluse kompassi” lood ei käsitle muidugi ainult pisipidemeid, vaid ka kodu(maja) rajamist ja kaotamist kas pommide, põgenemise või saarele naasmise keelu tõttu. Luuletaja Aira Kaal tunneb, et käib kui tigu ilma majata, ees taevarannad rajata. Kunstnik ja teoreetik Andrus Laansalu kirjutab Sõrve viinamäetigude võrgustikust, kel alati kodu/maja kaasas kui motiivist, millest lähtudes mõtestada Saaremaale uue kontserdimaja rajamist. Beebilõust mõtleb kodurannale ja karmile elukogemusele lapsepõlvekodus. Aira Kaal ütleb, et hulkumine on see kõige mõnusam asi ja ligi 50 aastat hiljem ütleb lavastaja Jan Teevet, Kaaluga samast kandist pärit, et tema meelest on Saaremaale kõige iseloomulikum hulkurlus. Beebilõust on aga koduta ning räpib-röögib oma valu välja pimedas linnas ringi hulkudes, sealt ka vangimajja jõudes. Jah, ja ka gümnasist Debora Trull (Vaarandi) hulgub rannapargis otsides oma kohta inimeste seas, hinges äng ja teadmatus, kuid ka usk rõõmu ja õnne võimalikkusse.

Pisi-pidemete kogumisest alustamine annab pinnase, kus leida ja avastada iseend kui lugude jutustajat, kus Saaremaa eri palged saavad uutest nurkadest nähtavaks, loetavaks, kuuldavaks ja ühtlasi kogu saarluse lugu mitmekesisemaks, mahukamaks ja ajakohasemaks. Väga kena oleks, kui sel viisil tekiks üle aja ja ruumi mõtteline dialoog eelkäijate ja tänaste noorte vahel. Ja kui ühestki siin tuvastatud pisi-pidemest jääb saarluse uurijasse midagi kauemaks, millest edaspidi kasvab Saaremaaga uus side, töine või hobiline osalus Saaremaa edasises käekäigus, siis see vast oleks köige kenam - kõigi jaoks.

Mis?

“Saarluse kompassist” leiab

tekste (silt “Lood”), st luulet, proosat (katkendeid romaanidest, jutustustest, novellidest, lühijutte, laaste), katkendeid uurimustest, artiklitest, päevikutest, reisikirjadest, kirjavahetustest, mälestustest, intervjuusid, rahvajutte, rahvakommete üleskirjutusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, muusikat rahvalauludest hittideni, linke autorite elu ja loomingut käsitlevatele artiklitele, raadio- ja telesaadetele, kokku üle 130 teksti. Kõige vanem tekst pärineb 1870. aastatest ja räägib sellest, kuidas esimised undid loodi, ja kõige uuem aastast 2023, milles noor pereema ja ettevõtja räägib laste kõnet arendava „Kõnevurri“ loomisest. Mõlemad tekstid pärinevad, muide, kunagisest Karja kihelkonnast.
fotosid Saaremaast ja paarist reisist, millest valdava enamiku on pildistanud õppematerjali koostaja Merit Karise.
küsimusi tekstide all (“Mis mõtted tekkisid?”), mille eesmärk on loetud, vaadatud, kuulatud infot peegeldada ja mõtestada enda kogetu, mõtete ja arvamuste valguses, ning viia arutelu teksti teemaga seotud tänapäeva suundmustele Saaremaal, Eestis ja maailmas laiemalt.
allikaid, mis viitavad teostele, kust tekstid pärit on. Kohati on allikate loetellu lisatud linke, kust saarluse uurija saab leida lisainfot teksti autori või tekstis kirjeldatud isiku kohta.
ülesandeid (silt “Teod”), et kaardistada oma Saaremaa kogemus, mõtted, ideed, olulised hetked, mälestused, lemmikpaigad, -tegevused ja palju muud, ka oma (vana)vanemate mälestusi. Enamik tegusid on mõeldud visandamiseks, sirgeldamiseks, visuaalseteks märkmete tegemiseks, nii et tulemuseks on pildid, (mõtte)kaardid, infograafikud, loetelud, nimekirjad, teekonnad, trajektoorid, ajajooned, aga ka fotografeerimiseks, video ja heli salvestamiseks, ning kirja, päeviku, essee kirjutamiseks. Ülesandeid on 15, neid lisab koostaja veel ja ka saarluse uurija või uurimise juhendaja on teretulnud neid ise juurde leiutama.
tausta ehk infot saarluse e-õppematerjali idee algatajate ja koostajate kohta, samuti õigusalast infot materjali kasutamise kohta.
silte, mille järgi tekste sorteerida ja kuvada. “Žanrid” alt saab valida luule, intervjuu jne. “Tegelased” alt tekstide autorid, nt Aadu (Hint) ja tekstides esinevad tegelased, nt Vanapagan, lest. “Kohad” alt avanevad lugudes nimetatud kohad, nt Karja, New York, Peterburi.

Millest lähtudes?

“Saarluse kompassi“ kontseptuaalse lähenemise võrdkuju on uitamine, hulkumine, rändamine, avastamine, sest saarlus kui identiteet pole asi, mida pähe või selgeks õppida, kuigi selles on osi, mida antakse edasi ja õpetatakse põlvest põlve, näiteks õigesti lesta söömist või rahvariiete kandmist. Õiged vastused küsimusele “Kes ma siin Saaremaal olen?” võrsuvad saarluse uurija enda kogemuse ja mõtete pinnalt, võrreldes - või võrdlemata - neid eelkäijate omadega. Ja nii nagu rändamisel ikka, on abiks mõõteriist kompass, mis juhib uurijat, või uitab uurija ringi ja valib ise, kus, millal ja miks pikemalt peatuda. “Saarluse kompassi“ sisu, kui klikata sildil "Lood", avanebki kui maastik või maakaart, kus esmapilgul näha valged laigud, mille sisu ootab avastamist. Kui lugeda valgetele laikudele kirja pandud mõtteid, siis võib käsitada üht laiku kuningriigina, teist kadakaaruna, kolmandat kiviaiana jne, mida ühendavad aimatavad rajad. Seda põhjusel, et noort uurijat ei suunaks üks kindel harjumuspärane rada, näiteks kronoloogiline telg või autorite/tekstide tähtsuse järjestus, vaid et kutsuda saarluse uurija rändama nii, et esimesena kohtab ta autori mõtteid ja tundeid Saaremaa kohta teadmata autori nime, tausta, mõtete kirjapanemise aega ja kohta.

Teisalt võib avanevat pilti vaadata kui tänapäevast märkmekleepsude seina, kuhu kellegi käsi on kritseldanud mõtteid, mida ühendavad aimatavad niidid. Käekiri on kleepsudel teadlikult sama andmaks märku, et kõik lugeja ees avanevad lood on võrdse tähtsusega selles mõttes, et annavad oma panuse ühisesse saarluse loosse, ning et julgustada õppematerjali kasutajat üles märkima ja lisama neile oma mõtteid.

“Saarluse kompassi” fotod ei kujuta ülal toodud põhjusil lugude autoreid ega toimumispaiku, vaid valdavalt Saaremaa loodust. Fotod haakuvad lugudega üldiselt meeleolult või mõnelt elemendilt. Viimased on sageli suures plaanis, et toetada “Saarluse kompassi” üldist lähenemist märgata elu ja ümbruse pisi-pidemeid, mis moodustavad saarluse struktuuri samal moel, kui näiteks puulehe rood, mida märkame lehe värvi ja kuju järel, kui lehte lähemalt uurima hakkame. Kohati võib foto olla loo sisule vastanduv, et ärgitada saarluse uurijat märkama ja mõtlema erinevuste üle näiteks saja aasta taguse ja tänapäeva Kuressaare vahel.

Kuna õppematerjali peamiseks sihtrühmaks on noored, siis jagunevad lood kahel teljel:

inimese kujunemine isiksuseks, lapsest täiskasvanuks: lapsepõlv, pere, sõbrad, õppimine, läheduse ja enese otsimine-leidmine, teisisõnu suhe iseenda ja kogukonnaga.
seos ja suhestumine Saaremaaga: loo tegevus toimub Saaremaal, loo autor on pärit Saaremaalt, külastab Saaremaad ning kirjeldab, mõtestab nähtut ja selle kaudu ka iseend. Teisisõnu suhe iseenda ja keskkonnaga.

Et noor saarluse uurija saaks rännata eelkäijate radadel võimalikult loomulikult, astuda nende jalajälgedesse, siis on lugude valikul eelistatud neid, kus autor kasutab mina-vormi. Ja kuna “Saarluse kompassi” eesmärk on pakkuda võimalikult lai valik erinevaid saarluse kogemusi, et vastata eri uurijate huvidele, siis on valdav osa proosatekstidest lühivormid või katkendid, mis kujutavad sündmust, stseeni, olukorda, meeleolupilti. Muidugi oleks kena, kui lühivorm või katkend ärgitaks uurijat tekstiga täies mahus või autori loominguga laiemalt tutvuma. Lugude all asuvaid küsimusi on lihtsamaid ja keerukamaid, et jõukohast mõtteainet leiaksid uurijad vanuses 14 - 19. Mõistagi ei pea piirduma ette antud küsimustega, vaid lugude üle võib mõtiskelda ja arutleda mis tahes aspektist.

Tegelaste (lugude autorite ja tegelaste) valikul on silmas peetud naiste ja meeste tasakaalu, sest üldteada mehi, kes saarlust ja Saaremaad on käsitlenud, on naistest rohkem, mis aga ei tähenda, et naisautorite looming ja arvamused oleksid vähem huvitavad või olulised. Nende leidmiseks tuli koostajal lihtsalt rohkem tööd teha. Tegelaste alla on arvatud ka eluta ja elus loodus, näiteks räim, ämblik, paat, ning mütoloogilised tegelased, näiteks Jumal, Vanapagan jt, kes esinevad lugudes isikustatud kujul ja annavad seega oma aktiivse panuse saarluse loo kujundamisse.

Ja lõpuks, miks sirgeldamise ülesanded? Milleks on hea visuaalsete märkmete tegemine, oma mõtete paberile või ekraanile visandamine? Kindlasti on kogenud iga siinne lugeja, et pildilise info osakaal meid ümbritsevast infost on viimaste aastakümnetega üha suurenenud, eriti noorte inforuumis. Küllap on mõni lugeja tuttav ingliskeelsete mõistetega sketchnoting, graphic recording, graphic facilitation, mis kõik viitavad info visualiseerimisele ja mida kasutatakse konverentsidel, töötubades, projektides, aga ka päevikutes jm isiklikul otstarbel. Kuna “Saarluse kompassi” eesmärk on refleksioon enda, oma koha ja rolli üle Saaremaal, siis paberile sirgeldamine aitab mõtteid korrastada, neile kuju anda, rõhutada olulist, luua stiili valikuga soovitud atmosfäär. Tulemuseks on pilt, ajajoon, kaart, mis annab sisust lihtsasti haaratava ülevaate nii endale kui teistele, ja miks mitte kooli, kodu, sotsiaalmeedia vm ruumi seinal.

Kuidas?

Kuna saarlus pole asi, mida pähe või selgeks õppida, vaid õiged vastused tulevad vastaja enda seest, enda kogemuse ja mõtete põhjal, siis on soovitav uidata saarluse lugudes, uurida ja avastada saarlust iseseisvalt.

Ka ülesanded ehk saarluse uurimise teod - märka, mõtesta, märgi üles, mängi mõttemänge - vajavad vaimset ja füüsilist uitamist ehk ümbritseva jälgimist, info kogumist, sortimist, (läbi) kirjutamist, sirgeldamist, visandamist, mistõttu kindel ajavahemik ja klassiruum ei pruugi pakkuda selleks parimaid võimalusi. Samas pole tund ja klassiruum üldse mitte välistatud, sest nii tegude tulemused kui lugude all asuvad küsimused sobivad hästi paari- või rühmaaruteludeks, väitluse teemadeks, enda tutvustamiseks rühmas, intervjuudes kasutamiseks, ja et mängida mõttemänge, näiteks milline on Saaremaa tulevikus, kaaluda eri stsenaariume jms.

Osa proosatekste sobib dialoogi või mininäidendina avalikult esitamiseks. Tasub tähele panna ka seda, et osa lugusid moodustab omaette saarestikke, näiteks Betti Alver jutustab, kuidas Tõllu surma lugu ja saare murre inspireerisid teda poeemi “Kaks saarlast” kirjutama, kuulata poeemi Aarne Üksküla esituses, vaadata Rein Raamatu 1980. aasta animafilmi Tõllust, kuulata Metsatöllu laulu “Saaremaa vägilane”, analüüsida Tartu Kunstikooli õpilaste toidukunsti, kus Tõll on kujundatud küpsekaalikast ja -lihast, ja miks mitte teha kõike seda ekskursioonil Hirmustele Tõllu hauale.

Soovitav ongi käia sõna otseses mõttes neid radu, kus on astunud "Saarluse kompassi“ lugude autorid ja tegelased: hulkuda koos gümnasist Debora Trulliga lossipargis lugedes tema esimest avaldatud luuletust; peatuda Meedla koja juures ning kujutada kahte mööduvat ärimeest kurtmas üksteisele, et uued seadused ei luba enam alluvaid (= talupoegi) peksta; pikutada Põduste jõe ääres ja lugeda Nietzschet nagu Tarmo Tederi romaani peategelane Jaan, kes on äsja kooli lõpetanud.

Saarluse lugudes rändamiseks võib klikata sildil “Lood” või “Teod”, sortida lugusid siltide “Žanrid”, “Tegelased” ja “Kohad” abil. Lugude maastikul ning lugude ja tegude vahel võib uurija liikuda, kuidas soovib ehk nagu rännateski: otse edasi, risti-rästi, siira-viira, edasi-tagasi, kas või ringiratast, iga kord lugusid uuest aspektist vaadates.

Saarluse uurimise tulemus tuleb just nii hea, kui palju uurija süveneb ja kui avastusterohkeks, huvitavaks ja sisukaks ta saarluse uurimise teekonna ise endale teeb.

Mida pole?

“Saarluse kompass” ei ole

õpik, mis täies mahus ja kindlas järjekorras läbi töötada, vaid kogum tekste ja ülesandeid, mida kombineerida ja kasutada kümneil eri viisidel, et noored saarluse uurijad looks ise oma õpirajad;
kodulugu selles mõttes, et esitaks kronoloogilise ja ammendava ülevaate Saaremaa kultuuri- ja loodusväärtustest, olulistest ühiskonnategelastest, ühiskonna- ja majanduselu arengust, sest selliseid koduloolisi materjale on Saaremaa kohta olemas;
ümberjutustus, analüüs, ei anna hinnanguid, ei kommenteeri, ei sea eesmärgiks kehtestada lõplikku tõde. Seetõttu on eelistatult kasutatud autorite originaaltekste, tsitaate, kus nad ise, enda nimel ja oma sõnadega Saaremaad mõtestavad;
Saaremaa-keskne selles mõttes, et vaatleks saart ainult geograafilistes piirides, vaid kord suunab kompass uurija pilgu silmapiirile, et näha kirjanik Aadu Hinti Montrealist kruiisilaeval lähenemas; kord Virtsu kaile, kuhu noor varustaja Bruno Pao on Ukrainast soolalaadungiga jõudnud; kord hoopis New Yorki, eraklikult elavate kunstnik Salome Trei ja meremees Aleksandra Laasi juurde, keda sundis kodusaarelt pagema teine maailmasõda. Ka “Allikate” lugemissoovitused viivad uurija Saaremaa meediaruumist kaugemale: kultuurilehte Sirp, rahvusringhäälingu kultuuriuudiste lehele, arhiivi jt allikaisse, et suunata noori ka neid kasutama;
seadnud eesmärgiks kõiki Saaremaa valla osi võrdselt kajastada. Kuna “Saarluse kompassi” esmane sihtrühm on Saaremaa Gümnaasium, siis on Kuressaaret arvestatud õpilaste õppetöö paigana. Mitu ülesannet suunab õpilasi linnaruumis liikuma. See aga ei tähenda, et võimalusel ei võiks õpilane asendada Kuressaaret oma kodukohaga;
selliste uute teadmiste ja oskuste omandamiseks mõeldud, mida kontrollida ja mõõta, vaid eesmärgiks on refleksioon. Kes ma siin Saaremaal olen? Mis on mulle siin hoidmiseks oluline? Mida oleks oluline muuta? Mida uut olulist vajab Saaremaa? Mida mina nüüd või tulevikus Saaremaa ehk meie kõigi heaks teha saan?

Saarlus ei ole valmis asi, mis on kenasti sisse pakitud kappi või majja, et kui vaja, uks lahti teha, võtta midagi, vaadata ja tagasi panna. Ukse saab lahti teha küll, kuid selle taga avaneb maastik, mis muutub vastavalt aastaajale, inimkäele; maastik, mille nägu oleneb ilmast ja eelkõige vaataja enda kogemustest, ootustest ja meeleolust. Saaremaastikku saab uurida, avastada sellel uusi paiku või vanu paiku uuest vaatenurgast, jäädvustada kogetut ja teha plaane, mida - ja miks - ette võtta homme.

Head uitamist ja avastamist soovides
Merit Karise
MTÜ Saaremaailm

PS Ettepanekuid ja tagasisidet võib saata koostajale aadressil saaremaailm@gmail.com. Materjali kasutusõigusi näeb “Taust” all ja erisoovide korral tuleb taotleda luba Saaremaa vallavalitsuselt.