Teisipäev, 10. juuni

Ärkan hommikul üles ja esimene asi, mida mõtlen, on: “Ma võiksin olla geenius, aga ei ole, sest pea sees on kogu aeg mingi jääkolakas, mida seal tegelikult olla ei tohiks.” See olukord mu peas sarnaneb jääajaga imeilusal planeedil, kus kõik imelised puud ja põõsad, taimed, õied ja eriskummalised loomad, mis seal kunagi on olnud või olla võiksid, on jää ja külma hinguse poolt alla neelatud.

Kui kohtan mõnda tuttavat tänaval, avan suu, et ütelda midagi imelist, kuid välja kukub hoopis midagi keskpärast ja halli. Umbes midagi sellist, et “noh, sa ka ikka veel elus, heh-heh-heh!”. Sestap, kuna midagi uut öelda pole, olen hakanud inimesi vältima. Pööran pilgu ära, kui mõnda tuttavat näen.

Mis kõige hullem - ma ei talu väikekodanlikku rutiini ja samas esindan seda ise kogu aus ja hiilguses. Sellest ka see pidev hingeline iiveldus, mille eest põgenen ruletilaua taha, kõrtsi, mõttetute seriaalide vaatamisse.

Esmaspäev, 16. juuni

Sattusin läbi jalutama Tapalt. Väga huvitav linn väga huvitavate siltide ja teadaannetega! Sattusin lugema silte “Tapa kirik”, “Tapa Baptistide kogu”, “Tapa volikogu” ja muid samas vaimus asju. Siis sisenesin Tapa kondiitriärisse ja veendusin, et Tapa kondiitriäri teeb väga maitsvaid kooke. Ka kohvil pole viga. Aknast Tapa inimesi vaadates olen õnnelik. Päike paistab. Armastus elu vastu õitseb täiel rinnal!

Teisipäev, 1. juuli

Atla. Lääne-Saaremaa

Vahel on nii, et koputa ja mangu või pool päeva Päeva ukse taga, poe või meelita, palju tahad, külmeta nagu kerjus seal - ikka ei lasta sisse. Siis polegi ülejäänud päevaga teha muud, kui et vahi aga niisama ringi, kõik on lame ja elutu. Pole sügavust, pole ruumi, pole midagi.

Aga vahel avab Päev ise, puhtalt jumalikust suuremeelsusest, oma uksed.

Olin täna esimestel tundidel väsinud seisundis. Hommikut alustasin kohvi ja Bergsoniga. Kui katsusin siis sel kombel Päeva uksest sisse trügida, tundsin, et jalg on teisel pool ust vastas, ei lasta. Lugemine ajas pea peagi paksuks ja tundsin end varsti kui üks vana ja elust väsinud mees.

Otsustasin selle halvatuse murda ja minna Atlast Eeriksaare poolsaare tippu, Jukirahule, kust paistab ära kogu Vilsandi saar. Kuid teele asudes tundsin iiveldust, tahtmist heita kadakate vahele siruli. Mingi imelik, füüsiliselt aistitav olemise iiveldus oli rinnus, justkui oleksin soojavereline koolnu, kes kesk suvepäeva kadakate vahel ringi ukerdab.

Jõudes viimaks mere äärde ja vaadates kaldakive, laineid ja saart silmapiiril, tundsin vaid suurt väsimust, ei muud... Vilsandi saar, tuletorn, meri ja kõik muu see täitis mind tülpimusega. Vaatasin seda suvist ilu nagu rauk. Siis, endast ja kõigest tüdinuna, lõin käega ja otsustasin minna, kuhu jalad viivad, mõtlemata enam millelegi. Lasin väsinud jalgadel kanda end piki mereranda, vaatasin üht laidu, kus oli mänd, kadakad ja tohutu palju kajakaid tiirlemas laiu kohal. Mõtlesin isegi korraks, kas rühin läbi mere sinna, aga loobusin sellest ja pöördusin sisemaa poole tagasi. Eneselegi märkamatult jõudsin piki kadakatevahelist kitsukest rada heinamaale, mille kohal heledad rünkpilved, eemal üksik pihlakas ja kivid - kõik klappis selles vaates kuidagi äkki, kõik oli kohal, siin. Ja pärast seda... Iga kadakas, mida vaatasin, iga pilv (ühe pilve metamorfoos oli huvitav, see muutus ringi jalutavast Jeesuse näoga mehest aegamisi pea peal seisvaks lopsakaks naiseks), lambad, kaugus ja meri kadakate kohal - kõik muutus ühtäkki suursuguseks, tantsivaks ja värelevaks, ihu valdas tohutu kergus. Ja ma sain aru, et Päev on mind tagaukse kaudu sisse lasknud.

Neljapäev, 21. august

“Kui ma vanemaks sain, hakkasin mõistma, et inimese mina kasvab välja kogemusest. Üldiselt ei ole me sellest protsessist rohkem teadlikud kui maapind taimedest ja rohust, mis temas juuri ajab.”—Cioran