Armas kena proua!

Olge Te mõlema paki eest tõeliselt südamest tänatud. Te valmistasite sellega mulle suurt, suurt rõõmu. Sest pärast neid aegu seal on mul suur puudus toidust. Aga nüüd tahan ma Teie soovi täita ja rääkida vangide elust Lõpe kolhoosis sellisena, nagu see oli siis, kui mina seal olin, ja kuulsin kahelt kamraadilt, kes eile haigena siia saadeti. Päev algab hommikul kell pool 7. Kell 7 tuleb juudipoiss joostes ja karjub: “Schnell! Schnell!” Seejuures ei ole jõutud veel korralikult hommikustki süüa. Siis minnakse edasi kas metsa, põllule või puumaja ehitusele. Metsas tuleb vanad punkrid maha lammutada. Raskeim töö on päev otsa sõrgkangi ja kirvega rügada. Seejärel rasked palgid kokku kuhjata, milleks peab neid enamasti 20-30 meetrit lohistama. Sellele kõigele lisandub veel palavus, mis praegusel aastaajal tuulevaiksel ja päikselisel ajal metsas valitseb. Ja miljonid sääsed, kes teevad võimatuks kergema riietuse kandmise. Te võite ette kujutada, et seal higistatakse palju, varsti juba hullemini kui saunas. Mistõttu meeste kaal langeb. Ja see töö kestab kella üheni. Iga kahe tunni järel lubab “härra konvoi” suitsetada ühe sigareti. Ülejäänud ajal kõlab kogu aeg “davai-davai” ja peame kätel käia laskma. Kella kolmeni on lõunapaus. Pärast lõunat läheb julm mäng edasi.

Ainult seda me tegimegi esimesed kaks nädalat. Iga päev kaevasime maa seest välja 5 kuupmeetrit puitu. Edaspidi tulid ka päevad, mil saime minna põllule. See oli veel hullem. Metsas suutsime hea õnne korral oma “normi” õhtul kella seitsmeks, kaheksaks täita. Põllu peal saime oma normi täis alles siis, kui päike loojus. Kõige hullem põllutöö juures oli see, et meie telk asus sealt kaugel ja me ei saanud endale lubada lõunapausi, mis tähendas, et me töötasime terve päeva 600 grammi leiva ja pisukese teega. Mõnevõrra õnneks oli see, et kurnatuse tõttu ei jaksanud me isegi nälga tunda. Tervisele see muidugi hea ei olnud.

Kolmas võimalik töökoht on puumaja. Seal töötab aga ainult kolm meest ja mitte korrapäraselt. Mina seal ei töötanud, kuna olin vigastatud ja mitte piisavalt tugev, et suuta raskeid palke tõsta. Seal töötasid A. W. ja K. Kuna selle töö puhul “normi” ei olnud ja sellest tööst ei olnud juudil mingit aimu, siis oli seal mõnevõrra kergem. Lihtsamaks tegi olukorra ka see, et “juht” on enamasti metsas või põllul. Need kolm tahavad loomulikult seda tööd säilitada, kuna see on kõige meeldivam. Seetõttu töötavad nad hirmust seda kaotada kümme ja kaksteist tundi päevas, nagu neile selle eest makstaks. Ka pühapäev ei ole alati vaba. See on kõige hirmsam, sest millal siis pesu pesta või riideid korrastada? Osa minu riideid on siin täiesti puruks. Aga nüüd on mul aega ja võimalust neid korrastada.

Muidu Te ju teate, kuidas mul läheb ja läinud on. Minu transpordist Revalisse saan ma öelda vaid seda, et mulle seda kindlasti lubati. Jutt oli, et see toimub järgnevail päevil - see oli eelmisel reedel, 16. juulil. Aga me ju tunneme venelasi. On võimalik, et ma lähen veel täna, aga võin ka veel kolme nädala pärast siin olla. See viimane variant meeldib mulle hetkel rohkem, kuna siin on mul võimalik rahus oma tervist taastada. Sest Tallinnas ei ole töötegemist ja seetõttu antakse ka vähem leiba ja suppi. Saan oma kaalu tõsta ja see on minu ebamäärase saatuse seisukohast väga soovitatav. Kes teab, mis mind Tallinnas ootab? Viimase teate kohaselt saadeti meie kamraadid, kes siit ära läksid, sellest linnast edasi Venemaale (ainult ohvitserid). Mina pean siis vähemalt sellega arvestama, et mind Valka haigete laagrisse viiakse ja seal haigete laagris võetakse ka siis kaalust alla, kui seal midagi ei tehta. Seda oleme saanud juba näha.

Nüüd veel kiiresti väike palve. On Teil mulle toositäis tikke? On väga ebameeldiv, kui suitsetajal ei ole tuld. Toogu Kõigevägevam ka Teile jälle paremaid päevi.

Palju sooje tervitusi!

(Kirja kirjutas Kuressaares viibiv Saksa sõjavang Helmut Leopold 24. juulil 1947. aastal Kuressaares elavale proua S-le.)

Kallis härra L!

Kõigepealt vabandage, et ma nii halvasti kirjutan, aga ma tahan Teile nii palju öelda. Kui kahju, et meie tutvus tuli nii hilja, sest see on tõenäoliselt viimane kiri, kuna varsti tuleb jälle ärasõit. Ootasin, et Te mulle kirjutaksite ja siis tahtsin seda ise teha. Te ei suuda ette kujutada, kui suurt rõõmu Teie kiri mulle valmistas. See oli tõeline üllatus. Pean tunnistama, et Te huvitasite mind juba kaua - märkasin Teid, kui Te töölt tulite. Kui tihti tahtsin Teid talvel näha. (Loomulikult tulin A juurde.) Ükskord ma isegi küsisin A-lt, kas Te olete alati nii tõsine ja uhke, aga ta ei öelnud mulle midagi. Mulle tundus alati, et Te olete alati nii tõsine ja uhke! Ka mõtlesin, et Te olete vanem. Ja nüüd sellised armsad kirjad! See üllatas mind väga.

Vaesed Mida kõike te peate läbi elama ja kui kaua see kõik kestab? Millal jõuate te koju oma emade ja pruutide juurde? Ma tahaksin nii väga poisse aidata. Olen leidnud poja. See on A. Sest ta on tõesti hea poiss ja ma kujutan teda ette lapsena. Ka meie võiksime olla head sõbrad, aga kahjuks jõudsime selleni nii hilja. Tuleb jätta taas jumalaga.

Kui Te metsas olite, lohutasin end sellega, et Te tulete jälle Kuressaarde tagasi ja ma näen Teid, aga nüüd, kui kõik on ära minemas, ei tea ma, mida tegema hakkan. Rumal süda, kas pole? Mul on veel ainult üks soov: Teid ja A-d veel üks kord näha ja Teiega rääkida. Aga ma kardan, et kõik läheb nii kiiresti, et kui teised tulevad kolhoosist tagasi, sõidetakse kohe Tallinna edasi. Siiski soovin, et ma Teist hiljem veel midagi kuuleksin. Eks ole? Jumal teab, kuhu Te jälle lähete. Aga ärge olge kurb ja lootke, et see kõik saab läbi. Jah, elu võiks olla hoopis teistsugune, aga on selles süüdi? Kas Teie ja teised pojad, kes selles sõjas olid? Siiski oleme selles hädas saanud tundma nii palju armsaid inimesi.

Soovin Teile kõike head…

(Kirja kirjutas Kuressares elav proua S Kuressaares viibivale Saksa sõjavangile Helmut Leopoldile 28. juulil 1947. aastal.)

Minu armas hea proua S!

Nüüd pean ma Teile ühe hüvastijätukirja kirjutama, sest kuu lõpuks peame mina ja minu 19 kamraadi Tallinnasse jõudma. Meie reis saab alguse ilmselt homme või ülehomme. On arvestatud, et kamraadid kolhoosist tulevad kõik kaasa ja kohtuvad siin täna või homme. Nii lahkuvad saarelt ka A. W. ja K. B. Kas peaksin asjade taolise käigu üle olema rõõmus või murelik, seda ma täpselt ei tea. Haiguse pärast loodan, et sõit ei ole liiga ebamugav. Samuti loodan leida sealt posti oma lähedastelt. Aga muidu algab meie jaoks jälle valguse, rõõmu ja armastuseta suure laagri elu. Kahetsen südamest, et mul ei õnnestunud pikemalt tunda seda rõõmu, mida Te oma headusega mu ellu tõite. Mitte keegi ei ole minu suhtes varem üles näidanud nii isetut armastust. Ilmselt ei tee seda keegi ka tulevikus. Uskuge mind, ma ei unusta seda kunagi. Kui mõtlen tagasi ajale Kuressaares ja eelkõige Lõpe kolhoosile, siis paistab seal Teie nimi nagu särav valgus, mis tungib läbi raskete pilvede. See on enam kui materiaalne abi, mida Te mulle nii rikkalikult olete osutanud. Tänu Teile tundsin ma end teretulnuna. Kas Te kujutate endale ette, mis tähendab inimesele, kes on elanud häid ja suuri päevi, elada almusepaluja ja -saajana? Kui Te seda suudate, siis Te ka mõistate, mida Teie käitumine mulle tähendab. Teie puhul ei olnud mul tunnet, et ma lihtsalt palun. Teie puhul ma tundsin, et aitate vaid suure armastuse ja headuse pärast. See tegi mulle kergeks nende heade asjade puudumise, mida mul pole osaliselt olnud juba aastaid. Nii et jääge siia jumalikku Kuressaarde teadmisega, et minu näol läheb maailma inimene, kes mõtleb Teile tänuga ja mitte kunagi ei unusta. Kaitsku ja hoidku Jumal Teid ka edaspidi ja andku Jumal Teile ja Teie rahvale edaspidi paremaid päevi.

Tõeliselt, tõeliselt südamlikud tervitused!

(Kirja kirjutas Kuressaares viibiv Saksa sõjavang Helmut Leopold Kuressaares elavale proua S-le 28. juuli hommikul 1947. aastal.)

Olen üsna kindel, et juhuseid siin ilmas pole. Ja kui minu käsi ühel päeval Kuressaare Nikolai kiriku tornis kapi alumisel riiulil ootavale vihikupakile sattus, oli aeg küps, et neis peituvad kirjad avalikkuse ette tuua. Otsisin toona sootuks midagi muud, kuid sellest leiust ei saanud ma mitte mööda vaadata. Saksakeelseid kirjaridu ja üle 70 aasta taguseid daatumeid nähes läksid mu silmad särama kui maial poisil koogipoes. Teadsin kohe, et olin leidnud midagi erakordset, midagi, mis oli väärt lähemalt uurimist.

Esmalt näis, et tegu on ühe vangi päevikuga, sest kõikidelt lehekülgedelt vaatas vastu sama käekiri. Teksti süvenedes mõistsin aga, et tegemist on kirjavahetusega kohaliku proua ja sakslastest sõjavangide vahel. Minule teadmata põhjusel oli see lapse hoolika käekirjaga koolivihikutesse ümber kirjutatud. Kahtlemata oli see nõudnud omajagu aega ja vaeva, ent ilmselt just tänu sellele on kogu korrespondents tänini säilinud.

Nendes kirjades avanevad lood inimestest, kes elasid hoopis teistsugusel ajal. Need lood jutustavad sellest, milline oli vangide elu sõjaeelsel Saksamaal, milliseid tundeid tekitas siinne vangipõli ning meeletust koduigatsusest. Kirjavahetus kodustega oli ju harv. Lisaks olid paljud sakslased, kes elasid aladel, mille Nõukogude võim 1945. aastal okupeeris, sunnitud oma kodudest lahkuma. Nii mõnedki siinsed vangid kaotasid kontakti oma lähedastega sootuks, olles täielikus teadmatuses viimaste saatusest.

Kuna NSVL oli Genfi konventsioonist lahti öelnud, ei tunnistanud riik mingeid kohustusi sõjavangide ees. Erinevalt liitlaste kätte sattunuist ootas Nõukogude vägede küüsi langenud sõjavange sageli ees surm. Arvatakse, et kolmest miljonist vangistatud Saksa sõdurist suri umbes kolmandik.

Kuigi algselt pidasid Venemaale sattunud vangid siinset näljapajukit kättemaksuks, hoomati üsna pea, et sõjajärgses Nõukogude Liidus oli nälg tavapärane. Võib julgelt öelda, et nälg tegi sakslastega seda, mida polnud suutnud sõda: kaotas omavahelise seltsimehelikkuse ja solidaarsuse. “Viimane kamraad suri Stalingradis,” oli toona kombeks öelda.

Just alatasa kimbutav nälg oli see, mis muutis - lisaks ängistavale murele oma lähedaste saatuse pärast - siinsete sõjavangide olukorra nii talumatuks. Samas tuleb tõdeda, et Kuressaarde paigutatud sakslaste käekäik polnud kaugeltki kõige trööstitum. Kui blokaadirõngasse lõksu jäänud leningradlased pidid hakkama saama keskmiselt 125grammise leivatükikesega päevas, siis meie peategelased ei pidanud 600 grammist leivanormi kaugeltki piisavaks. Ent ka tööd nõuti neilt palju.

Räägitakse, et kokku viibis Eestis erinevatel aegadel kuni 180 000 sõjavangi. 1946. aasta jaanuaris oli Eestis arvel ligikaudu 56 000 vangi. Nende rajatud on osa enne 1965. aastat kasutusel olnud maanteest Tallinna ja Narva vahel, “Kindralite maja" Tallinnas Kotzebue tänaval, osa Kohtla-Järve linnast ja sealne põlevkivitehas, Kunda tsemenditehas ja Lääne-Virumaa keskraamatukogu. Osaleti Estonia teatri ja Tallinna sadama ülesehitamisel. Vangide hulgas polnud ainult sakslased. Näiteks Ahtmes paiknenud sõjavangilaagris nr 135 peeti seisuga 31. juuli 1945 kinni kokku 6251 sõjavangi. Nendest 4013 olid sakslased, 987 poolakad, 283 austerlased, 277 tšehhid, 251 prantslased ja 149 ungarlased.

Helmut Leopoldi (35 a) kirja pandud read aitavad muu hulgas mõista, et inimlikkus ei kao ka rasketel aegadel kuhugi. Kõik me oleme ju kuulnud lugusid sõjatandril, tagalas või vangilaagris tärganud helgetest tunnetest, ning nendestki kirjadest jookseb ühe liinina läbi sümpaatia ja igatsus millegi järele, mis viiks eemale reaalse elu keerulisusest.

Proua S, selle raamatu keskseim tegelane, sündis Paldiskis 1904. aastal. Abielust mehega, kes oli tulnud Eestisse koos Loodearmeega, sündis kolm last. Kodusteks keelteks olid saksa ja vene keel. Pere elas Narvas, kuni sakslased sundisid elanikke sõjapiirkonnast lahkuma. Nii saabus perekond S sõja jalust Saaremaale, kus proua S-i isa oli ametis kiriku köstrina. Vanim lastest, poeg, tööstuskooli õpilane, sundmobiliseeriti suvel 1944 ja jäi veidi hiljem Sinimägede lahingutes teadmata kadunuks. Proua S lootis kuulda uudiseid pojast kuni oma elu lõpuni. Igatsus poja järele ja soov jagada emalikku hoolt on tuntav kogu kirjavahetuse jooksul.

Sõda ja sellele järgnenud aeg Eestis oli keeruline ja ka proua S õppis vaikima. Oma tasasel moel hoolitses ta laste ja lastelaste eest, teda teati suurepärase asjatundjana kokanduse ja käsitöö alal. Proua S oli hinnatud lugeja ja laulja kohalikus õigeusu kirikus, mille eest pälvis ta oma 80. juubeliks patriarh Pimenilt Püha Radoneži Sergiuse II klassi medali. Seega olid avastatud kirjad sugulastele suureks üllatuseks. Esmakordselt avanes nende ees ema ja vanaema, kelle mõtte- ja tundemaailm, nagu selgus, oli jäänud lähisugulastele üsna tundmatuks.

Proua S oli tagasihoidlik, ent kindlasti mitte arg. Inimene, kes pelgab hoolida ligimestest, ei kanna hoolt paariate eest. Ta riskis paljuga, pidades ühendust sakslastest vangidega järgides - ühtlasi evangeeliumi käsku, mis oli talle oluline: Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde. Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle."" Nii on kirjas Matteuse evangeeliumi 25. peatükis.

Autor: Roland Tõnisson (raamatu koostaja), eesti õigeusu vaimulik – diakon, preester ja kaplan