Konrad Mägi saabus Saaremaale 1913. aasta juulis. Tema liigesevalud olid muutunud juba väljakannatamatuks, pealegi soovis ta alati suve tulekul kolida kuhugi maale. Saaremaad soovitasid talle sõbrad, mõned tema kõige lähedasemad kaaslased olid juba kümmekond aastat varem hakanud kas üksi või koos peredega veetma seal suvepuhkuseid. „Jalutamas, suplemas, kirjutan, loen,“ kirjutas Mägile üks tema sõpru. Saaremaa oli nende jaoks nagu väike paradiis − saar Läänemere idaosas, arhailiste talumajade, väheste inimeste ja napi, kuid maalilise loodusega, kus andsid tooni kadakad, kivikülvid, sood ja muidugi meri tema kõige erinevamates vormides: väikesed lahed, veega täidetud sopistused, avameri, rannamaastikud, poolsaarekesed. Kliima on Saaremaal mere tõttu pehme, kusagil mujal Eestis ei kasva nii palju erinevaid taimi kui siin niitudel ja nurmedel. See soodustas ka inimeste tulekut, kes siin oma lühikesi suvesid veetsid. „Siin suwel palju supelwõõraid on; nende tõttu on siin suwel sagedasti kontsertisid, pidusid, kaks korda päewas mängib orkester,“ kirjeldab üks Mägi tuttavaid oma päevikus Kuressaare suvist melu. „Õhk on tulvil täis jasmiinide ja rooside lõhna, millesse seguneb aeg-ajalt lähedaselt madalalt mererannalt mädaneva adru ja muda hõngu,“ mäletab Oskar Kallase abikaasa Aino Kallas. Kuressaare oli idülliline väikelinn, mis oli hakanud ennast turundama ka ravikohana − kui Saaremaa õhk pakkus puhkust närvidele, siis tema muda pakkus leevendust liigestele. Kõik see kokku lõi keskkonna, kus algas Konrad Mägi teine oluline maalimisperiood.

Juba 10. juulil annab ajaleht teada, et kuigi turiste on sel aastal vähe (ilmad olid erakordselt halvad), siis „muude supelvõõraste seas viibib ka praegu tuntud Eesti kunstnik Mägi siin, kes juba nii mitu pilti meie Saare rahva elust riide pääle on pannud.“ Tema peatuspaik oli Kuressaarest mõnikümmend kilomeetrit loodes Kihelkonna kandis.
Lahe sügavas sopistuses paikneva Kihelkonna ümber paiknesid külad, kus majad olid hajali ja üksteisest kaugel. Pinnas on siin karm, mullakiht õhuke ja huumust vähe ning see oleks võinud olla nälja piiril kõikuv kant, kui poleks olnud merd, mis andis kõik: töö, toidu, elu. Kihelkonna alevik ise oli tekkinud alles mõnikümmend aastat varem, kui madalikule jooksis üks inglise kaubalaev ning kohalik poepidaja kaks kuud laeva tühjendas, misjärel sai ta nii rikkaks, et ehitas laevu, kirikule Saaremaa kõrgeima torni (seda on mõnel Mägi maalil näha) ja hulgaliselt maju.
Sõit Tartust Kihelkonda võtab peaaegu terve päeva, ta reisib koos uue sõbra, ülihäbeliku matemaatikatudengiga. Mägi peamiseks eesmärgiks oli ravida tervist, ja ometi sai Kihelkonnast hoopis koht, kus Mägi hakkas taas aktiivselt maalima. Kuigi juuli lõpul tuleb teade ühe vanema venna surmast, ei katkesta seegi tema hoogu. Miski ei takista.

KIVID

Saaremaa on oma spartaliku loodusega nagu Ahvenamaa ja Kihelkonna meenutab vahel oma merevaadetega Normandiat, kuigi sealset ookeani ja laia rannajoone poolt saavutatud panoraamseid pilguheite siin ei sünni. Midagi oli Kihelkonnas siiski sellist, mida Mägi oli juba näinud ja mis oli teda varemgi käivitanud: napp põhjamaine loodus, mis näeb välja nii arhailine, nagu hakkaks maailm alles sündima. Tsivilisatsioon tundub asuvat kaugel tulevikus, Saaremaa on tol hetkel kultuurieelne maastik, kus tundlikuma natuuriga inimene võis tajuda midagi, mida ta võis nimetada looduse ürgseks rütmiks või kõige oleva müstiliseks alguspunktiks. Nagu Ahvenamaal, nii puudus ka Saaremaa looduses draama, kuid siin oli eepika. Siin ei olnud tuhandeid väikeseid minijutustusi, siin oli midagi metafüüsilist ja kosmoloogilist, peaaegu hoomamatut, mis laiub üle aegade, nagu laiub ookean üle merepõhja. Ühtlasi oli siit ka midagi puudu. Siin oli palju värvinüansse, kuid mitte lopsakaid värvivälju. Mõned kadakad, mõned teised puud, madalad rohuväljad, mis ei kasva isegi kevadel eriti kõrgeks, ja ongi enam-vähem kõik. Peale kivide. Kihelkonna rannad on üle külvatud miljonite väikeste kividega, mille keskel seisavad tummalt üksikud suuremad rahnud. Kividest ehitati siin teid ja pikki aedu, maju ja kirikuid, kellatorne ja sadamaid. See oli kividega kaetud ala, mis andiski maastikule sedavõrd arhailise ilme ja võttis sealt värvirikkuse, mis oleks ürgsuse muljet võinud rikkuda edeva pealiskaudsusega. Konrad Mägi nägi kivides aga värve. Tema Saaremaa maastikud on värvimaastikud, need on üle külvatud kümnete jõuliste toonidega, tema kivid on aga täis laotud siniste, punaste, kollaste, roheliste ringide ja pintslitõmmetega. Seda ei pakkunud talle maastik. Ta nägi seda kõike ise. Ent miks? Kust tulid üldse värvid Konrad Mägi ellu?

VÄRVID

„Selles koolis tuli värvidega teotseda alles kooli lõpu poole,“ kirjutab Peterburi Stieglitzi kooli kohta üks Mägiga ühel ajal õppinu. Mägi järelikult Peterburis õppides värvidega kokku ei puutunud, ta laskis sealt jalga enne, kui pliiatsijoonistusest kaugemale jõuti. Janu värvide järele pidi tulema Mägi ellu varem või hiljem – lapse või noorukina, või siis juba 30. eluaastates Pariisis. Kogu tema lapsepõlv möödus looduses, kuid Eesti loodus on kogu oma ilust hoolimata värvide osas pigem napp ja peaaegu mitte keegi ei ole mitte kunagi vaadanud Eesti loodust läbi selle prisma, mis oli Konrad Mägi maalidel. Ka 19. sajandi teise poole interjöörid ei olnud Eestis eriti värvirikkad: pruunikashallid palgid ilma eriliste kaunistusteta, rääkimata tapeedist (tapeet oli hakanud talumajadesse ilmuma alles 19. sajandi lõpus ja sedagi vaid rikkamates piirkondades). Mägi sünnimaja oli isegi väljast värvimata, paljad palkseinad laastukatuse all. Ent kust tulid siis need lillad, hõõguvpunased, oranžid kivid Mägi maastikesse? Spekuleerigem.
„Hallide kaljude raskel foonil rabelesivad surmahirmus veripunased haavalehed, keerlesivad kesk mändade musti mantlid kõivude kollased pääd kõigekadumise valu mühavates lainetes.“ Nii kirjutab Friedebert Tuglas Ahvenamaal. Selles lauses on neli värviomadussõna (kui „raskel foonil“ pidada millekski muuks), kogu mõneleheküljelises novellis on neid 28. Ka Tuglas nägi Ahvenamaal sedasama nappi loodust, mida Mägi oli vaadanud aasta enne teda, kuid temagi jaoks ei ole see loodus „napp“ – seal on kümneid ja kümneid värve, tema novellis on lauseid nagu „üle kivide roomab kollane skorpion“ või „ta oli jäetud nende õhetavate kaljude, päädpööritava taeva ning liikumata lõõmava mere hoolde“. Novelli pealkiri on „Palavikud“ ja palavikus minajutustaja (ehk Tuglas) ongi, ta magab kaljudel ning näeb seal unenägusid, mis on „värvide ja vormide nägemused“. Kas Mägi võttis oma värvid Tuglaselt − või vastupidi? Ei tea. 1920. aastatel kirjutab Tuglase abikaasa oma mehele ühe tudengi küsimusest: „/.../ küsis: kas pole Sa oma värviküllust Konrad Mäelt saanud? Ma ei teadnud midagi täpsemalt vastata, kuid arvasin, et vaevalt; küllap on teil värvimeel kummalgi täitsa iseseisvalt olemas olnud ja edasi arenenud; seda ei laenata ega õpita teistelt.“ Jah, midagi eriomast pidi Tuglase ja Mägi palavikulistes visioonides olema, et need sedavõrd esile torkasid: nad nägid maailma värvilisemalt kui eestlased enne neid.
Rahvaluuleteadlaste sõnul koondusid eestlaste rahvapärimuses nägemused ööajale, õhtuvidevikku ja pimedatesse ruumidesse (ehk ajale, mil värve pole eriti näha), ning olendid, kes siis silme ette ilmusid, olid mustad, hallid või valged, aga mitte „õhetavad“, „lõõmavad“ või „veripunased“. „Meie rahvalaul on värvivaene,“ ütleb üks rahvaluuleteadlane otse. Ja enamgi veel. Kuigi laps hakkab eristama esimesena pikalainelist punakiirgust, puudub kõigis soome-ugri keeltes eraldi sõna „punase“ jaoks, mida saaks teadlaste sõnul tagasi viia algkeelde − selleks, et kirjeldada punast, tuli vastav sõna kusagilt laenata. Nad arvavad, et punase värvuse varane mitteeristamine on selgitatav kliimaga ning sellest tõukuva geneetilise eripäraga, millele viitab ka kurb tõsiasi, et siinsetes populatsioonides esineb punapimedust − võimetust punast värvi eristada − iseäranis sageli. Inimene, kellel on punapimedus, lihtsalt ei näe üht värvi. Omaette probleem on veel kollase eristamisega rohelisest, keeleliselt valitseb siingi segadus. Sõna „kollane“ tähendab mõnel pool soome-ugri keelkonnas kollast ja teisel pool rohelist (Lõuna-Eestis, kust Mägi pärit oli, nimetatakse vahel munakollast aga hoopis punaseks munaks). Seega oli eestlaste mõttemaailm värvide poolest pigem tagasihoidlik, ja ometi näeb Tuglas Ahvenamaal kollaseid unenägusid ja Mägi maalib Saaremaal lillasid kivisid. Nende kahega tulevad korraga värvid, mida varem ei osatudki näha. Kuidas? „Looduses on ju kõik ilus, kõik nii täielik et sääl midagi ülearu ei ole ja õigust ütelda ei sure ka looduses midagi, nii ka meie oleme suremata, ehk me küll sureme, kuid me elame selles suuruses ikka edasi, kui ka teisel kujul,“ kirjutab Mägi 1906. aastal. Looduses on kõik olemas, sellele ei pea midagi lisama − nii leiab Mägi enne, kui on maalinud oma esimese maali. Tema hilisem looming näitab vastupidist: ta lisab loodusele pidevalt, kuid ennekõike värve (võimalik muidugi, et Mägi ise ei lisanud enda arvates midagi, vaid maalis nii, nagu tema jaoks loodus oligi). Ehk oli see kompensatsioon. Värvidefitsiidi tasakaalustamine nende kuhjamisega, nagu kompenseeritakse vaesust esimese rikkuse saabumisel ohjeldamatu tarbimisega. Olles kasvanud üles värvinäljas, pani Mägi oma maalid värvidest joobuma. Või toimis Mägi nii tänu kultuurilistele eeskujudele, ajastu mustritele? Võimalik, et värvid tulid Ahvenamaal Tuglase novellidesse tänu loetud modernistlikele eeskujudele, Euroopa kirjandusele, kus värvisümboolika oli levinud ning seda ilmselt tänu inspiratsiooni saamisele maalikunstist. Mägi omakorda võis saada impulsi Tuglase novellidest, see tähendab: maalikunstnik hakkas oma lõuenditel niivõrd värvi armastama, sest ta oli lugenud, kuidas kalju võib hõõguda, vesi saab olla must, taevas roheline ja lill hall. Muidugi ei saa unustada ka kõige esimesena pähetorkavat oletust: Mägi nägi Pariisis kunsti, mis tõstis värvi fookusesse, leidis selle äratundmise ja julgustust saanuna jätkas samalaadselt. Ilmselt just nii oligi: värvid tulid Mägi töödesse tänu impressionistidele ja foovidele.
Ent võib-olla oli põhjus veel kusagil − võib-olla peitus värvijanu Mägi psüühes, tema palavikulises vaimus, mistõttu Saaremaa kiviklibu leegitseb oranžilt ja kivid keerlevad hallides ringides? Võib-olla ei olnudki Norra ja Saaremaa maalid teosed, kus vaid värvist joobuti? Võib-olla oli joobumus palju üldisem, palju abstraktsem, palju totaalsem?

PSÜHHEDEELIA

Eesosas on merikapsad. Võib-olla ei tunneks ma neid ära, nende kuju on muutunud, nende värv on teine − ma tean nende sügavrohelist hästi, kuid siin maalil on nad sinised. Nad õitsevad: valged õied, mis lähevad üle valgeks kiviklibuks, mis on ennast vahuna pressinud merikapsaste vahele. Seal kõrval paremal pool mingid rohelise varre ja kollase õiega taimed, vasakul pool lillade varte ja hallikate kroonlehtedega taimed. Ma ei tunne neid. Ma pole neid kunagi looduses näinud. Astun maalile lähemale. Horisondil on meri, maalitud väikeste lillade, siniste, roheliste ja valgete pintslilöökidega. Need on olnud tugevad, sageli ühekordsed löögid, mis jätab värvikihi õhukeseks: lõuendi faktuur kumab alt läbi ja annab värvitriipudele ruumilise ilme. Kallas on plahvatanud kümnetesse toonidesse, rand on täis kive, mis on oranžides, sinistes, lillades, kollastes, rohelistes ja valgetes ning nende alatoonides. Pintsliga on vajutatud lõuendile ühekordseid täppe (Mägi olevat maalinud lapiku pintsli servaga, tänu sellele saavutaski täppiva faktuuri), need on üksteise kõrval, mõni paksem, mõni õhem, nende vahel on jäänud osa lõuendit vabaks ning selle lõimed annavad maalile pruunikaid toone. Mulle meenuvad Damien Hirsti värvimummud, kuid Mägi on metsikum, tema impulsiivsuse eesmärgiks ei ole esile tõsta pigmenti, vaid elamust, mille ta loodusest ja selle värvidest on saanud. Ta on olnud maalides emotsionaalne, kiire, erutatud. Pintslilöökide suund, pikkus ja intensiivsus erineb ruutsentimeetrite kaupa, ainult taevas on kaetud enam-vähem ühtlaselt ja veidi paksemasse värvikihti on aja jooksul kuivanud väikesed miniatuursed mõrad − kuristikud koloriidis.
Ma tean ühte inimest, kes nägi seda maali esimest korda kümneaastase poisikesena. Ta läks koos emaga muuseumisse ja seisis selle maali ees. Aastakümneid hiljem on ta kirjeldanud mitmel korral oma toonast kogemust. „See jäi eriliselt hinge,“ ütleb ta ühes kohas. „Ta lummas“ − ühes teises intervjuus. See poisike oli Enn Kunila, kellest sai kunstikollektsionäär ning kelle kirg kunsti vastu olevatki alguse saanud sellest maalist. „See töö mõjutas mind sedavõrd, et peale selle, et Konrad Mägist kujunes minu lemmikautor, hakkas ka kogu maalikunst tervikuna mulle suurt ja kirglikku huvi pakkuma,“ ütleb ta. „Sealt see kõik algas.“ Maal mõjus Kunilale nagu ilmutus. Veel tänapäevalgi näeb ta seda maali vahel unes. See ei olnud teos, mis oleks lihtsalt meeldinud − tema mõju oli sedavõrd intensiivne, et tekitas afekti ka vaatajas, kelle terve elu võttis nüüd teise suuna.
Me ei tea, mitu maali Konrad Mägi Saaremaal 1913. aasta ja 1914. aasta suvel maalis. Kindlasti mitukümmend. Need on enamasti loodusvaated Kihelkonna lähedalt, sageli on maalil meri, kuid fookus pole temal − mereriba on lükatud tavaliselt maali ülaossa, kuna enamuse pindalast hõivavad Saaremaa napi looduse kujutised. Kiviklibu, merikapsad, suured kivid, kadakad, rohutuustid − vahel ka mõni inimeste poolt ehitatud objekt nagu kellatorn, veski või tuletorn, kuid alati on nad kusagil kaugel, nagu oleks inimeksistents vaid ääremärkus looduse servadel. Need objektid on reeglina vertikaalsed (majakas, kirikutorn), pürgivad taevasse, kuid fookus on siiski siin: maali esiplaanil, kus on kümned ja kümned värvid, sajad ja sajad värvitäpid. Taevas sõuavad pilved, neis on ka dramaatikat, kuid nad ei kängitse maalipinda enam emotsionaalselt nagu Norras – nende vahel on sinist õhku ja ähvarduse asemel mõjuvad nad peaaegu tupsudena. Pilved jätavad enda vahel ruumi valgusele ning see langeb maastikule eriliselt pehmelt, pleegitades kive ja andes loodusele ilme, mida veinieksperdid nimetaksid ilmselt täidlaseks. Üks mu tuttav filmirežissöör, kes on Saaremaal sündinud ja kasvanud ning naasis sinna mõned aastad tagasi püsivalt elama, ütles kunagi, et Saaremaal ongi teistsugune valgus kui mandril. Mitte ainult merelise kliima tõttu, vaid kui tuul on teatud nurga alt, siis pidi saar pilved pooleks lõikama, mis omakorda jätab päikesele rohkem ruumi. Värvid on erksad ja päikeseküllased, kõik on justkui näha erilise selgusega − ja ometi ei ole Mägi Saaremaa tööd selged. Neis on sees mingi emotsionaalne vapustus, nägemuslikkus ja hallutsinatoorsus. Enn Kunila suutis üksainus maal terveks eluks ära hüpnotiseerida. Mis see on? „See on psühhedeelia,“ ütles too režissöör (ta õppis kunagi maalikunsti ja on hästi kursis Mägi maalidega).

On teada, et juba Helsingis osales Konrad Mägi spiritistlikel seanssidel ja jätkas neid hiljemgi, juba Eestisse naasnuna aitas ta neid läbi viia. Mida seal täpselt tehti, ei ole teada − Eesti esoteerika ajalugu on halvasti markeeritud, peaaegu olematu. Ilmselt tehti seda, mida alati säärastel seanssidel tehakse: võeti ühendust teispoolsusega, tungiti tumedasse ainesse, kõneleti vaimudega, prooviti vaadata asjade ja nähtuste taha. On mõningaid andmeid, et esoteerika oli eriti Esimese maailmasõja aastatel Tartus võrdlemisi levinud ning selle olid importinud Peterburist sõja eest pagenud inimesed. Kuulus tantsijanna Ella Ilbak, kes ka Mägiga sõbrustas ning sageli tema ateljees istus (Ilbaku sõnul oli Mägiga koos istudes huumorit laialt, tema tööd aga „julged, värsked ja suure individuaalsusega“), osales neil seanssidel. Kord astub ta tuppa keset taldrikukeerutamist, vaatab vaimu poolt öeldud sõna ja tunneb, kuidas terve tuba on täis valgusplahvatust. Ta karjatab ja kukub maha. (Seejärel palutakse tal vaimudelt küsida, millal sõda lõpeb.) Esoteeriliste õpetustega tegelesid ka nii mõnedki teised.

Ent psühhedeelia või eksperimenteerimise kohta hallutsinogeensete ainetega on palju vähem andmeid. (La Ruche’is ei olnud hašiš või absint ilmselt sugugi liiga haruldased, Modigliani tarvitas koguni kokaiini − ja ta polnud ainuke.) Sellest ei räägitud liiga palju ning loominguliste impulsside algallikana pole 20. sajandi alguse modernismis vastavaid katsetusi eriliselt esile tõstetud. Konrad Mägi tõmme müstika ja seeläbi esoteerika poole ei olnud aga toonases kultuuripildis erandlik, nägemuslikkust esines nii kirjanduses kui kunstis küll ja katsetajaid oli teisigi. Kivid ei kõnelenud ja palavik ei hõõgunud ainult Tuglasel, vaid veel mitmel autoril. Tajuti midagi, mida tavaliselt ei tajutud. Nähti asju, mida ei olnud justkui olemas. Kirjeldati kogemusi, mida poleks tohtinud olla. Muidugi oli selle kõige põhjustajaks noorus, kirg, romantilisus, ajastu vaim, mõned kultuurilised kaanonid jne. Võib-olla oli selles ka vastandumist ratsionaalsusele. Mägi ning tema mõttekaaslased olid pärit perekondadest, mille liikmeteks olid mõistlikud inimesed, kes tegelesid võrdse hoolikusega igapäevase äraelamise ning pika perspektiiviga, püüdes raskete tingimuste kiuste ellu jääda ja edasi liikuda. Nende isad olid taluperemehed, mõisavalitsejad või käsitöölised, kes ei näinud nägemusi, vaid tegid tööd. Kivid ei olnud nende jaoks psühhedeelsete aistingute impulsiks, vaid põllutööd takistavateks objektideks. Mägi kasvas üles mitte ainult säärases põlvkonnas, vaid ka säärases ühiskonnas.

Konrad Mägil oli olnud viimasel kümnel aastal kunsti kõrval kaks suurt ideelist kirge − esoteerika ja poliitika. Poliitika oli Eestisse naastes kaotanud Mägi jaoks igasuguse tähenduse. Edaspidi kommenteerib ta poliitikat vaid harva ja irooniliselt distantsilt, see kõik − relvade peitmine diivanisse ja muu säärane − on jäänud minevikku. Nüüd on selle asemel esoteerika, reaalsusest pagemine, uute aistingute ja müstiliste kogemuste otsimine. Tundub, nagu oleks Mägi pendel liikunud ühest radikaalsusest teise, võitlevate hoiakutega mässajast anarhistist on saanud keegi, kes kutsub taldrikute abil välja vaime, et nendega teispoolsusest rääkida. Miski neid kahte, revolutsiooni ja psühhedeeliat, ometi ühendab. Mõlemad sünnivad soovist lahti lasta: lõigata end välja senistest mustritest, lasta lahti konventsionaalsetest mõttekujutlustest, tühistada senised traditsioonid ja kultuurilised kaanonid ning proovida leida midagi uut, mis seni on jäänud kultuuriliste normide või poliitiliste regulatsioonide varju. See uus aga otsib mingit ühisnimetajat, mis ühendaks meid kõiki – revolutsioon on kujutlus ühise eesmärgi nimel ühtesulanud massidest, psühhedeelia otsib aga punkti, kus oleks võimalik puudutada ühendust kosmiliste sfääridega. Mõlemad igatsevad taga hetke, kus meie individuaalsed eripärad ja kultuuri poolt kehtestatud reeglid kaoksid ning sünniks uus inimene, kes oleks harmoonilises ühenduses kas teiste inimestega (revolutsioon) või galaktikaga (esoteerika). Mägi kippus kogu elu kord läbi poliitika, kord läbi müstika millegi poole, kus toimuks ühekssaamine millegi endast suuremaga. Selle otsingu käivitas tema sisemine põlemine, mis pani seesmiselt põlema ka tema maastikud ja mis lõpuks põletas ka ta enda.

MAASTIK PUNASE PILVEGA

Käes on õhtu. Nagu paljud maalijad, eelistas ka Mägi ilmselt pigem päikeselist ilma, kuid tal näis olevat eriline side hetkedega, mida nimetatakse pilvealuseks. See on hetk, mil taeva katavad tumedad mustavad pilved, need võivad olla täis vihma, kuid nad võivad märkida ka õhtu saabumist, kui pilved kaotavad oma päevase sõbraliku heleduse ning värvuvad päikese loojudes mustadeks patjadeks. Praegu ei ole päike veel loojunud, tema kiired haaravad pilvi veel altpoolt, justkui heidaksid nad end viimast korda päikesest välja enne, kui lõplikult silmapiiri taha kaovad. Kogu horisont põleb. Ta on leekides. Veripunane pilvepiir heidab punaseid varje ka merele ning atmosfäärile enda kohal. Mõnest kohast kumab punase alt läbi mere sinine, merepiir on alguses maalitud horisondil kaugemale, kuid Mägi on ühel hetkel otsustanud pilvede kasuks, andnud neile rohkem ruumi ja maalinud pilved mere peale. Põlevate pilvede ääred on traageldatud valgete värvilaikudega, mis on punktiirina märgitud punaste patjade servadele. Punast ei ole segatud, nii vähemalt tundub: teda on pandud lõuendile peaaegu puhta pigmendina. Taevas põlevate pilvede kohal on kollane ning oranž nagu tulekahju kuma − maailm näib olevat keset katastroofi. Kuid katastroof ei tähenda ainult hävingut, vaid ka millegi uue sündi. Kivid ongi juba ärganud ellu. Neid on kokku kuus, nad on suured ja rasked ning mingis mõttes vastukaaluks efemeersele draamale maali tagaosas, kus pilved, taevas ja meri iga hetk oma värve ning vormi võivad vahetada. Kivid on sellised, nagu nad on alati olnud, tummadeks tunnistajateks hetkest, mil võis sündida maailm, mis nüüdsama on meie silme all tuhaks põlemas − kivid on olnud kogu maailma eluea pealtnägijateks. Ka kivid on seestunud, nende sisemusest on tunginud pinnale oranžid, punased, lillad, valged, hallid, rohelised laigud. Me teame, et kivid ei ole sellised, kuid nüüd me näeme, et sellised nad on – Mägi maalib neid Saaremaal innukalt (varem ega hiljem mitte), ta ei peida neid maaliliselt tuimi elemente, vaid toob esiplaanile, külvab mõnikord peaaegu terve maalipinna kive täis, ja maalib neisse siis kümned väikesed värvilaigud, mis oma kaleidoskoopilisuses ning fantastilisuses mõjuvad psühhedeelsetena. See pole reaalsus ega isegi reaalsuse maaliline tõlgendus, vaid nägemus.

Päike on siit pildilt juba kadunud, vajunud silmapiiri taha. Tema jäljed − kiirtest punaseks värvunud pilved − dikteerivad kogu maali emotsionaalse atmosfääri. Me aimame, et ilma päikeseta seda maali poleks, isegi kui me teda ei näe.
Saaremaal maalib Mägi mitmel korral päikest, paaril korral frontaalselt, päike asub täpselt maali keskel ning põlevast tulekerast paiskuvad igale poole kiired nagu mõnel laste joonistusel. Kolm stiihiat olid siin maalil juba enne päikest olemas: vesi, õhk ja maa. Koos päikesega tuli ka neljas − tuli.
Päike on tuttav motiiv, mitte ainult Mägi enda loomingust: Edvard Munch maalis päikest pea täpselt samamoodi horisondi kohal rippuvana, kiired mere kohale venivad, täis plahvatuslikku jõudu. Võib-olla sai Mägi Munchilt inspiratsiooni, nende tööde vahe on vaid mõned aastad, kuid ma ei usu seda. Selleks, et päikest nõnda näha, peab olema sisemine instinkt, seda ei saa formaalselt, lihtsalt kellegi teise vormi üle võttes teha. Päike on nii Mägi kui ka Munchi töödes korraga elu sünnitaja ja hävitaja. Ilma päikeseta oleks olev olematu, kuid tema veripunane põlemine võib samahästi kõneleda ka oleva kohesest lõppemisest, vältimatust katastroofist. Ja ometi on selles kõiges midagi ülevat. Nagu igas katastroofis.

ILM

Konrad Mägi on heatujuline. Mudaravi mõjub hästi, looduses on tõesti varjatud jõudusid − isegi banaalsest mudast võivad inimese kehasse tungida kasulikud bakterid, mis panevad ta uuel moel elama. Mägi käib Saaremaal kaks korda, ta naaseb 1914. aasta suvel, ja mõlemal suvel maalib. Kunstiajaloolased ei ole siiani suutnud kindlaks teha, kummal suvel ta mida maalis, mis töö on valminud millal. Täpselt on võimatu öelda, sest Mägi ei dateerinud oma maale peaaegu kunagi. Aeg möödub Mägi jaoks teistmoodi, hüpleb mitte aastast aastasse, vaid voolab mingis ühtses kontiinumis, kus pole tähtsust päevadel, nädalatel või aastatel. \

Aeg on Mägi jaoks nagu ookeanilaine: üks ja üleüldine. Ma ei usu, et ta kunagi teadis, mis nädalapäev parajasti on või kuhu kadus oktoober. \

Sealsamas Vilsandi saarel, kus Mägi käis maalimas (või siis Vilsandi vastas üle mere Kihelkonnas), asub aga Euroopa üks vanemaid ilmajaamasid. Neil on siiani säilinud märkmed isegi 19. sajandi ilmadest, hoolikalt üles kirjutatud spetsiaalsetesse raamatutesse, ja neis raamatutes on ka andmed neist kahest Konrad Mägi suvest, annus mirabilis’est. 1913. aasta suvi oli ilmajaama andmetel erakordselt vihmane, iga teine päev sajab, ühel päeval ladiseb maha koguni 22 millimeetrit sademeid, üle kolme korra rohkem kui aasta varem terve kuu peale − kui vesi poleks ära imbunud, oleks Saaremaad katnud õhtuks kahe sõrme laiune veekiht. Alles augusti päris lõpus hakkab natuke kuivemaks minema, enne ikka vihm ja vihm, taevas aga madalad rõskusest kotti vajunud pilved. Temperatuurgi püsib läbivalt madal, vaid üksikutel päevadel kerkib ööpäeva keskmine üle 19 kraadi. Kas maaliski Mägi tol suvel üldse seda päikesepaistelist, pilvitut, vihmakriimudeta, idealiseeritud, romantiliseks konstrueeritud Saaremaad, mida me teame tema maalidelt? Või on ikkagi enamik tema maalidest loodud alles järgmisel aastal? Sest 1914. aasta suvi oli imeline. Niivõrd kuiva juunikuud ei olnud siin ja kogu Eestis nähtud juba kümme aastat. Vaid üksikutel päevadel tibas midagi, kuid see oli ka kõik: rekordpäevaks jäi 1. juuni hädised kaks millimeetrit õrna veekihti kiviklibul, mis päikese käes kohe olematuks aurustus. Ent see oli alles põua algus. 25. juunist kuni 23. juulini − ehk perioodil, mil Mägi kõige tõenäolisemalt Saaremaal viibis − ei sadanud piiskagi. Terve kuu lõõmas Saaremaa ere päike keset kuivust, kõrvetas ja kuumutas kive ning nappe taimi, närtsitas merd ja kuivatas seda, mis oli juba niigi kuiv. Pilvi ei tulnud, päike paistis kõikjale otse ja ilma filtrita, pani õhu kuumusest lainetama ning valgustas kõik saladused välja. Õhk oli tõesti soe, statistika on usaldusväärsem kui tunded − 1914. aasta suvel jõudis kätte kümnendi palavaim juuli, kolm nädalat järjest oli ööpäeva keskmine üle 21 kraadi, õhk seisis, kivid kuivasid, ja ainult Konrad Mägi liikus kergelt mööda päikesest roidunud maastikku, lõõmava päikese käes, mis ei halastanud kellelegi ning pani nõrgemad nägema hallutsinatsioone. Kas on just 1914. aasta juuli hüpnootiline päike see, mis seisab Mägi maalide horisondil? On see just tolle rekordsuve kuumus ja päikesepaiste, mis värvid välja toob ja õhu kirkaks muudab? Kummaline põuane meeleolu, surma kuulutav kuumus, mis joonistub Mägi maalidel välja elurõõmsa joobumusena, karm soojus, närtsitav päikesekiirgus, pealtnäha sedavõrd vastandlik Norra maalidest õhkuvale soode niiskusele ja taeva pilvisusele. Mägi ei inspireerinud ainult koha vahetus − teda köitis ka kliima muutus, oma nahal tuntav vahe, kui äkiline kuumus paneb karvad kerkima ja tekitab külmajudinaid.
Ma ei tea. Kohtun kohvikus Tõnis Saadojaga, maalikunstnikuga, kelle käest olen sageli küsinud Mägi ja üleüldse kunsti kohta nõu. On juunikuu algus, õues on pilvitu, kuid jahe. „Ma ei usu, et ta maalis päikese käes,“ ütleb Saadoja. „Päikese käes kaotavad värvid oma sügavuse.“ Kuid temagi ei ole kindel. Saadoja jaoks on värv probleem, ta ei ole kunagi tundnud, et oskaks värvidega midagi olulist öelda − Saadoja enda maalid on vaid mustades ja valgetes toonides, mistõttu teda on nimetatud ka kontseptuaalseks autoriks (kes ta ongi), ent säärane pealtnäha summutatud koloriit ei ole tema jaoks taotlus omaette, ta lihtsalt ei ole kunagi saanud värvidega kontakti. Ta soovitab kirjutada Tiit Pääsukesele, Eesti 20. sajandi teise poole ilmselt kõige värvitundlikumale autorile, kes vähemalt korra on Saadoja arvates tsiteerinud ka ühel Mägi Saaremaa maastikul tuletornist plinkivat valget punktiirjoont. Ma olin tol hetkel Saadoja kõrval, kui ta märkas sidet, sai aru, et too Mägi punktiirjoon on jõudnud ka Pääsukese maalile, ja temas oli mingi kummaline segu avastamisrõõmust ja hämmastumisest.

Ma kirjutan Pääsukesele ja küsin, mis tema arvab, kas Mägi maalis oma Saaremaa tööd tol 1914. aasta päikesepaistelisel suvel. Ta kirjutab mulle vastu kohe järgmisel päeval.
„Tõnis Saadojal on õigus, kui näeb, et eredas päikesevalguses värvid „kaotavad sügavust“, „kirjutab ta. „Mina ütleksin sama: tugevas valguses värvid „kaotavad oma sära“, justkui pleekuvad. Tugevas valguses, nagu täielikus pimeduses, värvid kaovad. Värv sünnib valguse ja varju piiril. Oli see Goethe või Isaac Newton, kes nii ütles? Ja mäletan: õpingu- ja õpetaja-aastail maalilaagrites ei maalitud kunagi päikeselisel keskpäeval, siis joonistati või oodati õhtut, sobivat valgust. Vaadates Mägi maastikumaale tundub, et tema ajab kogu aeg taga oma deemonit. Tema iseloom, inimsuhted, haigus, kunstitundmine andsid talle värvid, mida varieerisid impressionism, juugend, Cézanne, mis viisid ta ekspressionismini. Vaata, kuidas ta sobitab taevad oma maastikega, kord harmoonia, kord kontrastide põhjal. Pilved kihutavad tal nii kiiresti eest ära, et ta poleks jõudnudki neid loodusest maha maalida, kui need ka olid seal. Loodus oli talle ettekäändeks maalimisele, kompositsiooni ülesehitamiseks. Ka valgus. Niisiis arvan mina, et oma värvilisemad maalid tegi ta tol pilvisel suvel. Tõsi, vihmaga ei saa märjale lõuendile õlivärvidega maalida. Aga võib-olla lõpetas ta maalid siseruumis. Kuid ilm ei olnud Konrad Mägile kõige tähtsam. Ta tegi ise ilma.“
Kirja lõpetab punktiirjoon, umbes samasugune nagu Mägi majakast tulvanu. Ja selle järel on Pääsukese PS. „Aga nüüd tuli hoopis teine mõte: kui Mägil oli muidu kogu aeg külm, ta oli pahur ja tujutu, tahtis Eestist ära, siis võis ju olla, et see SOE suvi ja palju päikest soojendasid ta üles, tekitasid tõelise loomingupalangu ja energiakülluse. Ja asi need pilved välja mõelda oli. See kõik võis sel soojal suvel olla? Nüüd ma ei tea enam…“

SAAREMAA AVASTAMINE

Mägi sõbruneb Saaremaal kohalikega, maalib kohaliku tuletõrjeühingu seltsimaja lavale seina kasemetsaga, saarlased aga organiseerivad olemisi, kus palju tantsitakse ning lauldakse ja kutsuvad sinna ka Mägi. Ühel neist üritustest kohtub Mägiga noor arhitektuuritudeng, Mägi laseb ta endale ligi ja nad saavad „heaks tuttavaks“. Mägi ei saanud olla sapine nagu Normandias või kibestunud nagu Norras − ta oli avatud, energiline, loominguline. On isegi veider, miks Mägi naasis hiljem Saaremaale veel vaid ühe korra ja põgusalt (1919. aastal). Ometi Mägi tagasi ei tule. Need kaks suve jäävad tema jaoks ainsateks.

Mägi oli esimene kunstnik, kes programmiliselt Saaremaad maalis, ja sellega avas ta ukse: 1930. aastatel puhkeb Eesti kunstis Saaremaa-buum, mis jätkub ka pärast sõda. Saaremaale sõidetakse lähedalt ja kaugelt, ühel hetkel muutub maalitudengitele isegi kohustuslikuks maalida saart, mis varem oli olnud kunstnike jaoks terra incognita. Saaremaa maalitakse nähtavaks, temast saab esmalt saare võrdkuju (ühtegi Eesti saart pole maalitud niivõrd palju kui Saaremaad) ja siis ühel hetkel ka kogu Eesti pildiline võrdkuju. Saaremaa arhailised maastikud ja külad, tuuleveskid, kiviaiad, kadakad, meri, majakad, kivine rand − kõik need muutuvad osaks Eestit tutvustavast pildimenüüst, nende kaudu hakatakse konstrueerima mõistet „Eesti“ ning esitama väiteid Eesti kohta. Enam ei ole olemas Eestit ilma Saaremaata ning ühel hetkel toimub paratamatu: Saaremaa kujutised kitšistuvad ja muutuvad tarbekaupadeks. Kui Konrad Mägi Saaremaale läks, ei osanud veel keegi näha sealsetes maastikes midagi pildiliselt erilist − ja sada aastat hiljem on Saaremaal ringi sõites tihti tunne, nagu sõidaksin läbi suveniiripoe. Ükski autoaknast avanev vaade ei üllata, ma olen neid juba näinud − hiirepatjadel ja turismibrošüürides. Mägi nägi Saaremaas müstilist laetust, mida meile teadaolevad aistingud ei suudagi hõlmata. Ja ometi on Saaremaa lõpetanud kohana, mida müüakse kadakapuust võinugadena.

MENU

Tühikud tulevad sisse. Mingid lõhed ajaarvamises, mitu kuud võib järjest vahele jääda ja Konrad Mägist pole jälgegi. Siis üks pooljuhuslik märge ning seejärel taas kuudepikkune vaikus. Hetkel, mil Mägi hakkab maalima järjepidevalt, muutub tema elulugu punktiirjoone sarnaseks. Me teame järjest vähem.

Mägi lahkub Saaremaalt veel 1913. aasta suvel, need olid olnud erksad kuud, ta saab korraks üle oma perifeeria-tüdimusest ning suudab esimest korda kodumaal tervikliku sarja maalida. Millal täpselt ta lahkus Saaremaalt? Kuhu ta lahkus? Miks ta lahkus? Päris septembri alguses saadab ta postkaardi Viljandist, et on sinna ajutiselt elama asunud. Saaremaal olles olevat tervis kokkuvõttes hoopis halvemaks läinud ning üleüldse on olemine õige paha. Tartus ei suuda ta enam olla, midagi on juhtunud ka Mägi ja Tartu seltskonna vahel. Ühes oma kirjas Tassale nõustub Mägi Tassa hinnanguga, et Tartu on „surnult sündinud linn“ ja nimetab kogu sealset rahvast sõnnikuks. Ta vajab puhkepaika ning selleks, et põgeneda perifeersest Tartust, kolib ta veel perifeersemasse Viljandisse. Siia tuleb ta tagasi ka järgmisel ning ülejärgmisel aastal. Kuid seekord ei olnud see paik, kuhu Mägi kolis. Seekord oli põhjuseks keegi.