Ülikool ise algas isemoodi: esimesed ajaloo-keeleteaduskonna kursused saadeti Saaremaale kolhoosi. Olin seal üsna kaua - üheksanda oktoobrini ja selle ajaga sain sõbraks maaga ja inimestega. Selle sügise mälestused on kolmeteist aasta tagantki nii vastsed, et peaaegu tunnen mere lõhna ja pirnide maiku perenaise aias, kelle juures elasime ja kes oma suure viljapuuaia meie käsutusse andis. Puudutan käega Püha kiriku kella ja lähen läbi sarapike, pea kuklas, põu pähkleid täis, kuulen külamuttide kädistamist odrapõllul, tantsin lahkumispeol tennistes valssi, astudes üle mõne Vätta kaluri, kelle omanurga õlu pikali võtnud. Mu ees on neemetipp, mis lõunasse aheneb kivirahnude reaks, mu kõrval üks kauge ja tore tüdruk, meri on rahulik, lainetel ulbivad võrkude küljest vallandunud klaasmunad.

Inimene elab kahesuguses keskkonnas - sõnades, mis pärinevad teistelt inimestelt, ja asjades-liikumistes, mis on loodus ja inimesed ise. Ilmselt on inimesel vaja elada korraga neis kahes keskkonnas, tasakaalustada nad endale. Usun, et Saaremaani olin elanud rohkem sõna-keskkonnas, seal avastasin looduse. Sellest olen aru saanud alles hiljem, toona olin lihtsalt õnnelik ja armunud, kuigi ei teadnud õieti kumbagi. Saaremaal sai selgeks, kes olen ja kuhu kuulun, seisin paljajalu õuemurul ja tundsin, et võiksin nii olla alati.

--- kus
said õppida käima laulma lendama väike vang Tartust Ülikooli tänavalt
kuni kord Saaremaal Kailuka külas
puudutas õuemuru su taldu kõnetades
sind sõnatult ja selgelt siit sa oled
siia sa jääd mereveerele sarapikku nurmedele lõokeste lahkumislaulu
laotas sügis su mure ja rõõmu
seda mis jäi ei osanud sa nimetada
siis ega oska nüüdki

Sestsaadik olen otsekui õõtsunud kahe hingeseisundi vahel, mida võiks võrrelda une ja virgeolekuga. Virgena kogun pilte, hääli, liikumisi ja sõnu, unes tiirlevad ja seostuvad need maailmaelemendid omavahel aina uutes kombinatsioonides. Looming saab alguse ja aluse virgelt kogetus, kujuneb lõplikult unes ja tuleb ilmale omal ajal, suuresti sõltumata mu oma tahtest ja taotlusest.

See kõik on otsekui aeglane sisemine lainetamine, õieti mitu lainetamist, mis vahel üksteisega liituvad, vahel üksteist summutavad. On suuri virgelt-tõdemusi, mis ulatuvad müstilise selguseni, ja on juba alguses lõplikud, tihti ilma sõnadeta, sest nende selguse jaoks lihtsalt ei ole sõnu. On suuri inspiratsioone, kus kõik varem meeldevarutu muundub järsku sõnadeks, mis aina tulevad ja tulevad valmis ridadena, luuletusena, luuletustena.