Preedik on vana mees ja hommikutunnil läheb ta Abruka sadama poole mööda teed, mis on iidne. Puud, põõsad, majad ja aiad, häältest ja lõhnadest rääkimata, on nooremad kui see kivirähka tallatud rannatee. Vaid meri eespool ja taevas pea kohal on iidsemad. Meri näitab end kahvatusiniselt, taevas on sama värvi ja pilvitu. Septembri keskpaiga kohta on hommik karge ja jahe. Isegi nii jahe, et meri hakkab ootamatult tõstma. Tõstab kauged Kuramaa rannad ja isegi Ruhnu metsaladvad päris silme ette. Targemad inimesed kutsuvad niisugust nähtust miraažiks.

Seda juhtub sügise poole ikka, et meri tõstab, palju kaugeid paiku on Preedik niiviisi Abruka rannalt ära näinud. Aga see kõik on pisike ime, võrreldes sellega, kui kaugeid aegu ja asju võib su oma mälu ootamatult ja ootamatu selgusega silme ette tuua.

Preedik läheb sadamasse mitmendat päeva järjest. Kõik need hommikud on olnud tühjad. Räime pole. "Mis sa sinna ometi otsid," ütles naine, kui ta kodust välja astus. "Meitel pole toidust puudus." Naise aru. Kuidas pole toidust puudus, kui talvine räim on sisse soolamata.

Ei maksa mõtelda, et räim on ainult leiva- või kartulikõrvane. Räimepüük on olnud elu. Elu on olnud räimepüük. Ja mis elu üldse oleks olnud, kui poleks olnud räimepüüki?

Isegi ajaarvamine käib siin räime järgi.

Ühel aastal oli palju kevadist mõrraräime, sügisene võrgupüük jäi aga kasinaks. Järgmisel aastal oli vastupidi - kevadel olid kastmõrrad nii kaua tühjad, et kajakad kaotasid kannatuse ja lõugasid närviliselt mere kohal. Sügis andis aga võrguräime nõnda, et ei jõudnud maale vedada.

Lugenud inimene ütleb, et 1956. aastal toimusid Ungari sündmused ja Melbourne'i olümpiamängud. Preedik ütleb, et elades ei püüta enam ühe suvega nii palju kala merest välja kui 1956. aastal. Tark teab, et Gagarin lendas kosmosesse 1961. aasta aprillikuus. Preedik teab, et 1961. aasta kevad oli esimene, kui Abruka mehed enam vitsmõrdu meresse ei pannud. Räime püüti ainult suurte kastmõrdadega.

Jaagupi Juuli ei surnud 1957. aastal. Juuli suri sel aastal, kui Pärna Albert sai Pika nina mõrrast ühe hommikuga kakskümmend tonni kala. Velskri Kristjan ei sündinud 1963. aasta maikuus. Kristjan sündis siis, kui tuul tõi mai lõpus jää tagasi ning see muljus mitu püünist ära.

Preedik ei tea täpselt sedagi, et ta võttis naise 1948. aastal. Aga seda mäletab ta täpselt, et 1948. aasta augustis pääses karjamaalt vabeaeda kaks küla lehma, kes risusid sarvedega mitu uut räimevõrku ribadeks.

Tänastki päeva ei seo Preedik aastate pärast Rooma paavsti visiidiga Tallinna. 10. september jääb meelde sellega, et lõpuks ometi tõid mehed Veiserahust kolm tonni rasvast võrguräime. Võib muidugi juhtuda, et naised hakkavad hiljem rääkima, et tänane kalasaak oli paavsti kingitus Abruka rahvale. Lugu oleks ju iseenesest ilus ja teeks paavstigi pisut rõõmsamaks. On teine kogu aeg mureliku näoga ja vaatab muudkui enese ette maha, otsekui oleks meel murtud võimetusest inimesi aidata ja lohutada.

Kolm tonni räime leidsid Abruka mehed Veiserahust ise üles. Aega võttis mitu nädalat, kui aus olla, aga üles leidsid. Muidugi, Abruka meeste seas pole enam selliseid selgeltnägijaid nagu kadunud Tamme Sass.

Jääb mõistatuseks, kuidas küll tema kõigist paremini suurest merest kala üles leidis. Uhke ta selle üle polnud, imelikul kombel vahtis temagi tavaliselt enda ette maha nagu nüüd paavst. Võib-olla oli tal terasem nägemine ja terasem haistmine - midagi pidi temas olema teistmoodi kui tavalises kalamehes. Võib-olla ta polnudki meiesugune, võib-olla oli kalakull. Preedik püüdis temaga ühes paadis kolmkümmend aastat, ja mõnikord ajas otse hirmu nahka, kuidas Sass veel nähtamatu kalaparve asukoha eksimatult ära haistis.

"Kuidas sa teadsid?" küsiti Sassilt.

"Oli selline tunne," vaatas Sass omaette süüdlaslikult maha.

Raamatuid on palju kirjutatud, aga räimepüügi õpikut pole Preedik oma silmaga näinud. Sellepärast pole niisugust õpikut olemas, et räimepüük on liiga keeruline värk, liiga peen kunst, et raamatu sisse ära mahuks. Sassi sisse mahtus – kõik mere - tujud, tusad ja tuuled, kõik pinna- ja põhjahoovused, kõik kõrg- ja madalrõhkkonnad, täis- ja noorkuu, tähistaevas ja ramptihe udulaam, lahevee kiire soojenemine ja järsk jahenemine. Kui Eestis oleks olnud kalapüügi akadeemia, oleks Tamme Sass ilmtingimata olnud räimepüügi akadeemik.