Kord pidasivad veiksed valged jänesed nöu siitmaalt ära minna, sest siin ei karda ükski loom neid. „Kus piaksime minema?“ küsis keegi nendest, „kus piaksime seesugusid eest leidma, kes meid kardavad?“

Viimaks suure arvamise ja päämurdmise pääle leidsivad nad otsuse: tarvis Saksamaale minna. Sääl piab ikka ää olema köikidel, kes sääl elavad. Olgu siis küll, et keski meid sääl ei karda.

Siis vöeti pikk teereis ette ja akati minema. Esimine pääv läks iluste mööda – ei juhtund midagi önnetust. Teisel pääval jöudsivad nad ühe kiviaja ligi. Sääl ütlesivad nad üksteisele: „Üpagem köik ühekorraga aja pääle, et kui kedagi vaenlast teispool aeda oleks olevad, siis meil julgem vastu akata, kui meie köik ühes rias oleme.“

Kuida räägitud, nönda sai ka tehtud. Kraps, kargasid köik ühekorraga aja pääle. Teispool aeda oli suur lambakari, kes neid nähes ära kohkusivad ja jooksu panivad. Seda nähes akkasivad jänesed aja pääl köik suure suuga naerma. Siis naersivad nönda kangeste, et igaühel suu veel teistpidi löhki läks.

Sestsaadik vöeti nöuks seia maale jääda ja ei mitte ilmaski enam reisi pääle mötelda, sest esiteks olla nad neid loomi näind, kes neid olla kartnud, ja teiseks ei tohtida nad seesuguse ristis löhkise suuga kusagi vöerale maale minna, veel vähem siis Saksamaale, kus veel igaüks ennast piab viksiste üles näitama.

Sest ajast saadik on jänese suu nelja risti löhki ja kui jahikoerad teda taga ajavad, läheb ta uueste jälle oma pesa juure tagasi, kust ta üles on kargand.

Kuula (ja laula kaasa!), millisena Sõrve bänd Küi tänapäeva valgejänese elu metsas kujutab:

Jänkulaul 2021

(Oliver Parrest)

Terve mets on kaldu minu poole kui ma hüplen vastu tuult
kased kummardavad maani nähes minu lõhkist huult
haavad värisevad kaugelt haistes minu pikka kõrva
ja mu topeltesihammast – sellega ma mõrvan
ma varjan puude eest päikese ja kui mu seest
nad tulevad ma hammustan uuesti ja seedin korra veel
olen jänes raisk sessiilsed ussikesed
ma purustan te kondid ja joon te verd tassikese

Ma teen nii keerulisi haake et kui rebane oleks jänes
ei saaks ta ka mitte midagi aru ja ma kardan mõnes
kohas kus ma läind hoogu teind korraga kolme
erinevat vigurit vaene loom läheb sõlme
kõik sunnitud mind tunnistama liiga väledaks
mind pole kätte saand põder kits ega oksapraks
hundid ilvesed mägrad piuksud kääksud ja varjud
vaevalt ajavad mind taga nad on muga juba harjund

Kui mulle oksa pealt käbi kukub pähe keeran ma jee teise palge
halljänes sul keerab mina olen valge
mina jooksen kohe minema ja minul on savi
mitu pauku on halljäneste taluvuslävi
mul on palju armsamad jäljed ja kribulad
ma mängin lumehange siis kui hallid liduvad
ja kui lumi ongi suland siis ma teen mõne tehte
ja kui halljänes jälle jookseb mängin ajalehte

mul on 18 poega igal aastal ja ma panen nagu jänes
minu võimeid õmblusmasin igatseb ja näeb unes
ma sümboliseerin põhiliselt ikkagi viljakust
ja ainult natuke seda et mu suu on must
ma näen 360 kraadi kuulen 720
ja kui sa pole kuulnud siis võta teata vaks et
ma olen nii armas et mind armastavad kõik
kas nas natuke liiga kiire? see oli valgejänese hõik!