Kaks saarlast

Kaks saarlast muiste ühte lõid, koos laulsid, riisusid ja jõid –
üks, hiiglasuur ja äge,
ööd-päevad taprit kõhutas, hulljulgeid plaane õhutas
ja juhtis röövliväge.
Kuid teisel oli lihtne meel, ta sulasena sõjateel
leent lõkketulel soendas
ja sõbra haavu loendas.
Nii jäädi kokku, kuni pard neil valgeks mõlemal kui kard
läks heitluses ja ohus.
Siis aga lõksu langeb salk ja saabub kurja elu palk:
neid surma mõistab kohus.
Sääl kajab jõugust juhi hüüd: “Ma üksi kannan veresüüd –
las maksab minu ihu,
kuid säästa teiste lihu!”
Ja kohtunik nii kalk ja noor, näost kaame nagu kasekoor,
tal vastab pilke moega:
“Kui pääd sult nõuabki me viis, kas pääta ülem päästa siis
ei saa mõnd mehepoega?
Kõik poisid rivistugu teel, ja kellest mööda joosta veel
sa pärast nuhtlust jõuad –
priid olgu, nagu nõuad.”
Nii jõuab kätte jube viiv, maas verest mustaks värvub liiv
ja vait jääb hirmund vägi.
Kuid hiiglamees – ennäe, ennäe! sääl tõstab ühe, teise käe
ja kerkib maast kui mägi.
Ja kõmiseb ta raske samm, ja nagu tuules murduv tamm,
mis järgneb maruhoole,
ta tormab meeste poole.
Hall saarlane on viimne reas, ja kisa tõuseb salga seas,
et hirmus juht ei langeks.
Veel samm, veel samm, ja pääta mees on oma verevenna ees,
kuid sulane jääb rangeks,
ning hüüdes: “Ei! kui sured sa, siis elada ei taha ka
su vana soldan mette!” –
tal pani jala ette.