Kuidas sai sinust see, kes oled nüüd - tööalaselt?
Huvi bioloogia vastu sai alguse juba varases lapsepõlves. Mu ema on bioloog ja peaaegu kõik täiskasvanud, kellega lapsena kokku puutusin, olid mingit moodi “metsa poole”. Olin ainus laps ja ema vedas mind kõikjale kaasa. Mind võlusid Viidumäel välitöödel käivad onud ja tädid, kes kõik midagi põnevat uurisid. Küll oli seal üks putukaonu, kelle eeskuju pani mind mitmeks aastaks putukaid koguma, küll seeneteadlasi ja taimeteadlasi ja muidu looduseinimesi.

Gümnaasiumis sattusin vahvasse punti teiste loodushuvilistega ja sain võimaluse teha uurimistöid, käia Eesti eri paigus laagrites ja muudel üritustel. Kui saabus aeg ülikooli astuda, siis mujale kui Tartusse ei tulnud mõttessegi minna. Korra kaalusin ka geograafiat, aga jäin ikka bioloogia juurde. Bioloogia on ju tegelikult väga lai ja seal sees annab valida küll ja veel. Esimesena tuli meil valida valge ja rohelise poole vahel. “Valgeteks” kutsusime laboribiolooge: molekulaarbioloogid, geenitehnoloogid, kes meie arvates veetsid põhilise aja laboris valges kitlis. “Rohelised” olid kõik need, kes vastavad inimeste ettekujutusele bioloogist: müttavad metsas ja teevad suved otsa välitöid. Mina valisin loomulikult rohelise poole.

Olen oma hariduses ja tööelus ka veidi haake teinud. Need jäävad küll kõik bioloogia piiresse, aga konkreetsed valikud on seotud pigem juhustega. Ülikooli lõputöö (ja magistritöö) tegin Eesti vetikakooslustest, sest veealune maailm tundus hirmus põnev. Oleksin saanud kohe minna Eesti Mereinstituuti tööle, aga Tallinn ei tõmmanud mind elamiskohana üldse mitte. Pärast magistrantuuri lõpetamist arvasingi, et nüüd ülikoolist aitab ja tahan tööle minna. Aga elul olid teised plaanid. Olin juba magistratuuri ajal olnud ühe semestri Norras ja ühe Taanis, nüüd viis elu mind Rootsi. Seal tahtsin esialgu leida erialast tööd, aga võõras riigis keelt valdamata see lihtne polnud. Nii hakkasingi vaatama doktorantuurikohti. Seal maksti doktorantidele palka (praegu makstakse juba Eestis ka) ja see tundus hea võimalus jääda ikka bioloogiks. Kandideerisin mitmele doktorantuurikohale, kuni tuli see minu: hakkasin uurima Ölandi saare rohumaid ja nende liigirikkuse seost maastiku ajalooga.

Pärast doktorantuuri tagasi Eestisse tulles sattusin järeldoktorantuuri Tallinna Tehnikaülikooli. Järeldoktorantuur on lühiajaline töö mõnes teises ülikoolis ja teise professori juures kui doktorantuuriõpingud, ja see aitab päris iseseisvaks teadlaseks saada. Tehnikaülikoolis läksin maastiku ajaloo uurimisega oluliselt kaugemale minevikku: kasutasin vana õietolmu, mis leidub soodes ja järvede setetes, et aru saada, mis taimed tuhandeid aastaid tagasi siin kasvasid ja mis neid mõjutas. Hoolimata töökohast Tallinnas kolisime perega (mul oli selleks ajaks kaks last) Saaremaale minu vanematekoju elama ja sain oma tööd teha põhiliselt kaugtööna.

Pärast kümmet aastat Tallinnas kutsuti mind Tartusse maastike elurikkuse töörühma. Kuna tundsin, et käes on aeg tööalaseks muutuseks, võtsin pakkumise vastu. Nii et taastamisökoloogiks saan end kutsuda alles viimased kaks aastat. Enne seda olen olnud algoloog (vetikate uurija), taimeökoloog (taimede uurija), paleoökoloog (vanade elusolendite uurija). Praegune tiitel “taastamisökoloog” tähendab, et uurime, kuidas kooslused pärast suuremaid häiringuid taastuvad ja mida peaks tegema, et taastumine oleks lihtsam. Taastamise all mõtlen, kuidas näiteks karjamaad taastuvad, kui need pärast pikaajalist võsastumist jälle lagedamaks raiuda ja seal loomi karjatama hakata, ning kuidas taastuvad metsad pärast lageraiet. Samas ka seda, kuidas näiteks linnades võiks tekitada rohkem looduslikke elupaiku ja luua võimalusi Eesti oma liikide kasvamiseks/eluks. Kui kõik need detailid kõrvale jätta, tahaksin end laias laastus ikka kutsuda taimeökoloogiks: uurin taimi ja nende seoseid üksteisega, teiste organismirühmadega ning keskkonnaga.

Milline on sinu tavaline tööpäev?
Hoolimata sellest, et üleval kirjutasin, kuidas välitöö ja metsas müttamine on bioloogi elus oluline, siis 80% oma tööajast istun ikka arvuti taga. Välitööd on küll väga oluline osa minu tööst, aga siiski mitte ainus. Pealegi saab Eestis välitöid teha ikka ainult suvel.

Väga oluline osa minu tööst toimub statistikaprogrammis. See on natuke nagu programmeerimine: kirjutan koodi, mis võimaldab mul andmeid mitut viisi töödelda, andmetes seoseid ja mustreid leida ning otsustada, kas need seosed on olulised ning teha jooniseid ja graafikuid nende seoste näitamiseks.

Veel on oluline osa minu tööst kirjutamine. Teadustööde tulemused tuleb vormistada teadusartikliteks. Kui tänapäeva gümnaasiumis teha uurimistööd, siis selle vormistamise reeglid on väga sarnased teadusartikli kirjutamise nõuetele. Tuleb lahti seletada taust – miks uuring tehti, metoodika – kuidas tehti, tulemused – mida leiti, ja lõpuks arutleda, kuidas tulemused klapivad juba olemasolevate teiste teadustööde tulemustega. Selliseid artikleid kirjutavad tänapäeva teadlased enamasti mitmekesi koos ja kõik, kes on töösse oluliselt panustanud, saavad artikli kaasautoreiks. Valminud artikkel saadetakse rahvusvahelisesse teadusajakirja (kirjutada tuleb inglise keeles), kus enne avaldamist loevad ja kritiseerivad artiklit teised sama ala teadlased. Pärast kriitikat otsustab ajakirja toimetaja, kas artikkel avaldada või mitte. Mõnikord tuleb artikkel saata mitmesse ajakirja, kui esimene on selle tagasi lükanud.

Oluline osa minu tööst on ülikoolis õpetamine. Juhendan tudengite uurimistöid ja teen ka õppetööd. Samuti on oluline oma teadustulemustest inimestele rääkida ning Eesti ajalehtedes ja ajakirjades kirjutada, mida olulist me leidsime, sest ega neid välismaa ajakirjades avaldatud teadusartikleid keegi peale teadlaste endi ei loe.

Väga tore on ka tööga kaasnev rahvusvaheline suhtlus. Käin tööalaselt igal aastal rahvusvahelistel konverentsidel ja seminaridel. Palju on ka veebis toimuvaid kohtumisi ja arutelusid. See võimaldab suhelda paljude sarnaste huvidega inimestega üle maailma ja olen leidnud mitmeid sõpru, kellega suhtlen ka tööväliselt.

Seega on teadlase töö väga mitmekesine ja üks päev ei sarnane eriti teisega. See on veel üks põhjus, miks bioloogi töö mulle meeldib ja pole veel ära tüüdanud.

Miks võiks tänapäeva noor valida taastamisökoloogia oma töövaldkonnaks?
Nagu eelmise küsimuse vastuses kirjutasin, on teadlase töö väga mitmekesine ja rutiini ei teki kohe kindlasti. Kui vahel ongi mõni vastumeelne tegevus, siis enamasti saab sellega üsna kiiresti ühele poole ja siis saab jälle põnevamate teemadega tegeleda.

Eestis ja eriti Saaremaal elades seda veel kuigi palju ei taju, aga meie Maa elukeskkond on tõesti suures ohus: nii kliimamuutused kui elupaikade kadu ohustavad meie planeeti ja selle kestmist nii, nagu me seda tunneme. Looduse säilimine on ka inimese edasi kestmiseks ülioluline: ilma värske õhu, puhta vee ja mullata on väga raske tervena elada. Lahendustest on teadlased rääkinud palju ja juba mitmeid aastaid. Kasvuhoonegaaside vähendamine ja looduslike ökosüsteemide kaitse on kaks olulist võtmesõna planeedi kaitsmisel. Kui aga ökosüsteemid on juba inimese poolt tuksi keeratud, siis peaksime need võimalusel taastama. Ja teadmised selle kohta, milliseid ökosüsteeme ja millistel aladel taastada ning kuidas seda teha nii, et see oleks kõige tulemuslikum, on üliolulised. Seega on taastamisökolooge ja laiemalt ökolooge, kes uurivad, kuidas elusolendid oma keskkonda kasutavad ja mõjutavad, lähitulevikus kindlasti väga vaja.

Miks on tore olla teadlane just Saaremaal ja mitte olla igapäevaselt näiteks Tartus?
Hindan väga puhast loodust enda ümber ja võimalust iga päev pikkadel metsaretkedel käia. Samuti on Saaremaal väga vahva ja ühtehoidev kogukond, mida suurematest linnadest naljalt ei leia. Mulle meeldib ka, et mu lapsed saavad käia väikeses sõbralikus maakoolis.
Mul on ka uurimisalasid Saaremaal ja Muhus ning meil on töörühmas päris mugav, kui saan käia mõnda ala vaatamas, mõnda proovi võtmas, ilma et peaksin Tartust kohale sõitma. Käin Tartus korra-paar kuus ja see on ka minu jaoks väga oluline. Silmast silma kohtumised ja jutuajamised kolleegidega on midagi muud kui Zoomi vestlused. Samas on koroona aeg muutnud veebikohtumised väga tavaliseks ja seega ei tunne ma Saaremaalt kaugtööd tehes end eriti isoleerituna. \

Mida saab Saaremaal uurida sinu valdkonnas? Mida oleks vaja Saaremaal uurida?
Kuna me oma töörühmas uurime kõige rohkem pool-looduslike koosluste taastamise teemasid, siis mitmed minu uurimisalad on Saaremaal ja Muhus. Eesti saared, ka mandri lääneosa olid ajalooliselt üsna lagedad alad ja pool-looduslikud kooslused olid ajalooliselt maastikus väga olulised. Kindlasti ei ole plaanis seda suurt ajaloolist lagedust taastada, aga pool-looduslikud kooslused on Saaremaal kindlasti väga olulised. Nii et taastamisökoloogi tööpõld on Saaremaal lai.

Kui sa ei saaks või peaks mingil põhjusel enam elama Saaremaal ja saaksid vabalt minna, kuhu tahes, kuhu läheksid?
Praegu ma arvan, et läheksin Tartusse, kus ma ju ka otsapidi olen, kuna käin Tartus töö tõttu väga tihti. Tartu on üks äraütlemata mõnus linn. Mõnda teist saart võiks ka tegelikult vahelduseks proovida – Gotlandi äkki, mis on nagu Saaremaa, aga pole ka. Väga soojale maale mind ei tõmba: külastaks küll ja proovi mõttes võiks ju kusagil troopikas paar kuud elada ka, aga päriselt meeldib mulle elada ikka aastaaegadega kohas.

Kui sa saaksid meie kõigi Saaremaal midagi napsust (päevapealt) muuta, siis mis see oleks? Miks sa seda muudaks?
Kiire internet, korralik telefonilevi ja püsiv elekter igasse Saaremaa majapidamisse! Kõlab nagu valimisloosung, aga need on asjad, mille probleemid mu igapäevaelu kõige rohkem häirivad. Kui kodust tööd teen, siis pole netti või vahel pean õue mööda telefonilevi otsimas käima. Elekter tuli siia nimekirja 2022. aasta detsembri pikkade elektrikatkestuste tõttu.

Kui sul oleks võimalus vajutada nuppe ja tõmmata kange, et Saaremaad mingis suunas pika-ajaliselt arenema kallutada, siis millises suunas?
Saaremaa võiks olla piirkond, kus saame näidata, et inimesel on võimalik looduskeskkonda säilitades pikaajaliselt mõnusalt elada. Mulle meeldiks kuulutada Saaremaa mahepõllumajanduse saareks ja lõpetada siin lageraied. Metsa saab majandada ka ilma lageraieteta, see tähendab raiuda puid valikuliselt jättes enamuse nooremaid puid kasvama.

Triin Reitalu: “Olen sündinud Saaremaal, koolis käisin Lümanda Põhikoolis ja Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Ülikoolis käisin Tartus ja Lundis (Rootsis), õppisin bioloogiat. Olen erialalt taimeökoloog ja hetkel töötan Tartu Ülikoolis Maastike elurikkuse töörühmas teadurina.”