Tegelikult polegi see nii väga otse maa, hoopis suur saar, mis kannab lõunapoolse kõhukülje all ka oma ainukest linna. See on vana, juba kivi- ja muinasajal hülgeküttide, korilaste ja maa- harijate poolt asustatud mereäär, mille vallutasid ristirüütlid, kes lasid siia kindluse ehitada. See on väärikas ja üksjagu kuulus iidne piiskopilinnus, mille ümber kerkiski linn. Mõni kivikirik, jahtklubi, lossipark oma vallide ja kraavidega, raekoda, turuplats, kuursaal, kõlakoda ning kümned ja kümned, enamasti maakivist klinkritega sillutatud tänavad, mille äärde jäävad vanemad ja uuemad majad nii ruskete savikivikatuste kui tumedate tõrvapappide all. Vanalinna ümber nii kirdesse kui kagusse endiste kapsamaade vahele aetud uued tänavad, mille äärde saadud väikestele kruntidele on pealehakkajamad asunud ehitama omaenda katusealust kodu.

Linn ise tervikuna viimases suures sõjas, millest on möödas ainult tosinkond aastat, väga palju kannatada ei saanud, aga seda rohkem kündis mooloki tuli ja raud saare pinda, rääkimata rebenenud inimhingedest. Raskelt läbi hirmu imbus rahu pikkamööda siia saarele. Tublid talupered ja kinnipüütud paolised saadeti Siberisse, loomad aeti kolhoosi, kaluripaadid tulistati sõelapõhjaks või võeti käest nagu omanike suuremad majad ja ettevõtted. Linnas asutati artelle ja väikevabrikuid, inimesed kaotasid oma maa ja majad uute peremeeste tarvis ning hakkaski pihta organiseeritud orjuse aeg sotsialismi vabastavates tingimustes kommunismi ehitamise tähe all.

Ümber saare veeti okastraati, sissetoodud soldatid rajasid raudteed sõjabaaside jaoks, kaevati, kuhjati ja tarastati Moskva plaanide järgi imperialistlike vaenlaste vastu. Riiklike punaisandate alalhoid ja kartus imbus kümneid, sadu ja tuhandeid ahelaid pidi igasuguse rahva kihtidesse, tekitas neis valvsust ja vaikimist. Üleval levinud kahejalgsete võimurite hundimeelsus kandus alamatesse karjadesse, kus oli küllaga teesklust, pugemist, pealekaebamist ja reetlikkust, aga ka sõprust, truudust ja meelekindlust. Sund, hirm ja ellujäämise tung surusid saare inimeste endiste aegade mäletamist jaburate loosungite ja maskide taha. Ent sajandeid kantud mälu oli visa tuhmuma, töö vajas tegemist ja elu tahtis elamist.

Ligi poolteist aastat tagasi oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei esimene sekretär Nikita Sergejevitš Hruštšov, keda saarerahvas omavahel lihtsalt Nikitaks nimetas, pidanud Moskvas kõne, milles paljastas suure Stalini enda kuritegusid. Mitmed Siberisse saadetud inimesed olid kodusaarele tagasi pääsenud, kuigi siiapääsuks oli kehtestatud erilubadega piirivalvetsoon, kuhu võis astuda vaid väljavalitute jalg. Rahva hulgas liikus sosinal või poolhääli üle huulte üteldud sõna „isikukultus" ja Siberi asumiselt või vangilaagristki lahti lastud tuttavaid juleti ka vastu teretada. Mõni vastutaval ametikohal teeniv kommunismiehitaja aga astus aegsasti üle tänava teisele poole kõnniteele, et kunagise töökaaslase või tuttavaga mitte kokku saada, surudes samal ajal endas maha pelguse, põlguse ja häbi sulaklombi. Aga mälu on visa, töö vajab tegemist ja elu tahab elamist.

Ajaleht kuulutab töörahvale, et Stavropoli krais andsid nelja masina-traktorijaama mehhanisaatorid riigile juba esimest vilja, aga Abruka saare heinamaadel lõgisevad teist nädalat niidumasinad ja isegi suurpüügi pausi pidavad kalurid tulevad naistele vikatitega appi, nii et hommikuks seljad kanged. Manitsetakse, et heinatööde kõrval ei tohi unustada silotegemist, tabelit juhib Kalevi ja Mereranna kolhoos, sabas aga sörgivad Oktoobri Võit ja Partisan. Lestapüügiks on lubatud kasutada nootasid, mille silmasääre pikkus on päras vähemalt 40 millimeetrit ja tiibadel 50 millimeetrit, sest alla 18-sentimeetrist lesta ei tohi kalavastuvõtupunktidesse üle anda. Ka väike lest on visa hingega ja ta tuleb merre tagasi päästa. Mereranna kolhoosi noor kalur Aarne Tõnn ja Lembitu kolhoosi lihtne, tagasihoidlik, aga kohusetundlik töömees Kalju Kuusk on valitud delegaatideks kuuendale ülemaailmsele noorsoofestivalile, mille pidamiseks terve Moskva parajasti valmistub. Kodusaare kolmanda kvartali ja kalapüügi aastaplaani tabelit juhivad Salme Kalur, Vätta Kalur ja Sõrve Kalur, viimased on Majak, Kommunismi brigaad js Lääneranniku brigaad. Riikliku kalakaitse inspektor Tulk kutsub lugejaid üles kaitsma vähirikkusi. Tööd jätkub kõigile.