Kuidas end kirjeldaksite?
Vabakutseline kunstnik, kes ei oma kindlat sissetulekut.

Kelle juures saite algõpetust joonistamises?
Ei mäleta.

Milliste kavatsustega Tartus Pallase kunstikooli astusite?
Edasi jõuda.

Miks eksponeerisite oma töid näitustel nii harva?
Üldse peaks näitusel esinema ainult iga paari aasta tagant kord, siis vast oleks enese juures mingit edenemist märgata. Nüüd aga tahetakse iga paar kuu tagant uut näitust korraldada ja sellega suppi lahjaks leemeks muuta. Kui vanemad ja suured meistrid, kellel enam midagi juurde õppida ei ole, hulgakaupa Tallinna vaateid ja torne maalivad ja kohe maha müüvad, siis müügu; aga et noored sedasama teevad - mina küll nii esineda ei julge!

Te pole graafikaga enam tegelenud pärast 1944. a Tallinna märtsipommitamist. Miks?
/ V a i k u s /

Salome Trei, üks esimesi eesti professionaalseid graafikuid, sündis 1905. aastal Kuressaare jõuka kaupmehe Mihkel Trei kuuenda lapsena. Muusikat väärtustavast kodust pärit Trei õppis 1924. aastani Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja pärast seda graafikat Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis, lõpetades kuueaastase kursuse 1934 cum laude. 1939. aastal lõpetas Trei graafikaeriala Tartus kunstikoolis Pallas. Terve koolipõlve ning samuti seejärel tegevkunstnikuna Tallinnas tegutsedes veetis ta suved ikka Kuressaare lapsepõlvekodus Garnisoni ja Vallimaa tänava nurgal.

Teise maailmasõja lävel oli tolleaegsetes oludes parima võimaliku kunstnikuharidusega Salome Trei väljakujunenud mõttemaailma, suurte oskuste ja võimetega kunstnik. Tema parimad teosed valmisid sõjaaja surutise ja samaaegse loomingulise eskapismi raamistuses. 1944. aasta Tallinna märtsipommitamine jättis sel ajal Kunstihoones viibinud Salome Trei hinge sügava jälje. Ta haigestus, naasis kodulinna Kuressaarde ning põgenes 1944. aasta sügisel sealt koos isa ja vennaga Saksamaale. 11. oktoobril 1944 jõudis Salome Trei Gdanskisse. Püsivama peatuspaiga leidis ta mitme pagulaslaagri kaudu Augsburgi DP-laagris, kus jätkas kunstiga tegelemist, kuid ei pöördunud enam kunagi tagasi estampgraafika juurde.

Oma uude kodupaika Ameerika Ühendriikidesse New Yorki jõudis Salome Trei 6. aprillil 1949. Suurlinnaeluga kohanemine polnud kerge, ent kunstnik leidis tööd kujundustööde teostajana mitmele firmale.

1960. aastate alguses asus Trei elama Geneseo väikelinna Livingstoni maakonnas New Yorgi osariigis, kus ta ka 1995. aastal kõrges vanuses, 90-aastasena suri. Treil oli küll suhtevõrgustik pagulaseestlastega, kuid ta elas üksi ja tagasitõmbunult. Seetõttu ei olnud Eesti Kunstimuuseumil võimalik luua kunstnikuga kontakti tema kahe isikunäituse ajal, mis toimusid 1969. aastal Kadrioru lossis ja 1995. aasta algul Adamson-Ericu muuseumis.

USA Geneseo kohalikus ajalehes ilmunud järelehüüdes “Suri eesti kunstnik, kohalik erak” iseloomustati kunstnikku nii: “Ta oli alla viie jala pikk ja kandis alati sama helesinist vihmajakki, hoolimata emakese looduse soovidest. Väike kott käes, kõndis ta mõõdukate sammudega. Sama mõõdukas oli eesti päritolu Salome Trei eluviis, kes suri oma Teise tänava korteris 18. oktoobril, kus ta oli elanud pärast 1960. aastate algul New York Citysse jõudmist. Ka oma kunstisaavutustest rääkides oli ta vaoshoitud /…/ Ta pidi enne inimest eemalt tundma õppima, kui talle oma maailma avas /…/ Tal oli talent näha, kuidas asjad maailmas toimivad /…/. Keegi ei tea, mida preili Trei oleks võinud kunstnikuna saavutada, kui ta poleks läbi elanud Teise maailmasõja õudusi. /…/.

Mõeldes pagenduse ja sõja traagikale, tuleb tõdeda, et Salome Trei polnud mitte välis-eestlane, vaid pagulane - kodusaar ja Eesti jäid talle alatiseks ligipääsmatuks.

Tema surma kuupäev on kokkuleppeline, sest kunstnik leiti oma korterist. Alan Trei toimetas urni kunstniku põrmuga Eestisse ja see maeti 18. jaanuaril 1996 Kuressaare Kudjape kalmistule.