Lember on Saaremaal levinud nimi. Aetakse sind kellegagi segamini ka?
Seda küll. Nimekaime mul jagub. Lembreid jagub veelgi rohkem. Tihtipeale uuritakse, kas olen koolidirektori või siis võrkpallurite suguvõsast. Pean ütlema, et pole kummastki, Lembreid on tõesti palju ja neid jätkub muudelegi kuulsusrikastele erialadele ning perekonnanimede teistessegi dünastiatesse.

Mis on sinu igapäevane töö?
Praeguses ametis on see valdkond kujunenud väga laiapõhiseks. Põhisuund on Eesti ärikeskkonna arendamine, et ettevõtetel oleks seal lihtsam ja üha parem tegutseda. Riik ja omavalitsus peaksid hoolitsema selle eest, et ettevõtluskeskkond oleks niivõrd hea, et ettevõtjad saaksid keskenduda vaid oma põhitegevusele. Proovime seda bürokraatiat võimalikult minimaalseks ajada. Teiseks arendada ettevõtluskeskkonda just nendes aspektides, mis võimaldavad ettevõtetel innovatsiooni ning oma tooteid ja eksporti luua.

See ei ole välisinvestorite siia meelitamine? Kogu see e-Eesti on ju unelmate paradiis.
Nii see tõepoolest on. Kipume teinekord ära unustama, kui hea meil see digiplatvorm on ning kui hea on äri ajada. Investorid tuletavad meile seda meelde. On ka muud protsessid ja seadusandlused. Tööd jagub, et seda kõike veel paremaks teha. Välisinvestor on meie organisatsiooni üks kliendigrupp, kellega me tegeleme. Näiteks vormistame välisinvestoritele ka müügipakkumisi. See on üks sihtgrupp, kellele ärikeskkonda paremaks teeme. Kõik need parendused kehtivad loomulikult ka Eesti ettevõtetele.

See ei tohiks väga keeruline olla? Või on?
Võistlus paremate ettevõtete ja talentide nimel käib üle maailma ja selliseid agentuure nagu meie on maailmas tuhandeid. Nii väiksemaid kui ka suuremaid. Eestis pistame rinda ja võistleme kõige ägedamate ettevõtete nimel, kes siis neid kõrgepalgalisi töökohti loovad, kus inimesed saavad maailmatasemel eneseteostust teha. Võistlus on tihe. Peame oma ärikeskkonda pidevalt konkurentsivõimeliseks arendama.

Kuidas on läinud?
Väga hästi. Eesti on maailma mõistes üks parimaid välisinvesteeringute püüdjaid. Oleme suutnud väga suures mahus neid tuua. Oleme maailma tipus. Meie avatus rahvusvahelisele ärile on seda võimaldanud. Välisettevõtted toovad kasu – kui vaatame, kuidas Eesti riik on kasvanud ja välisinvesteeringute najal tõusnud.

Kas sinus lööb siin ka saarlane välja? Sokutad saarlastele midagi kobedamat?
Kindlasti oleme me terve tiimiga selle nimel vaeva näinud. Meil on olnud ka Lääne-Eesti konsultant, et selle piirkonna konkurentsivõimet teatud valdkondades tõsta. Näiteks elektroonikatööstus Saaremaal. Tulevikku vaadates ka meremajandus. Eesti kui mereriik on jäänud täna väga keskpäraseks. Seda on natuke kurb vaadata. Tuleviku võimalus on avameretööstus ning kindlasti ka energeetika, mis liigub meredele. Suuri tuuleparke soovime näha just Lääne-Eestis ja Saaremaal. See on meeletult suur võimalus.

Tuuleparke tuleb luua sinna, kus tuult on. Samas on need plaanitavad tuulepargid tekitanud kohalikes tugevat vastuseisu.
Täiesti nõus. Kindlasti pole see mugav situatsioon rannikurahvale, kes peab selle vaate või visuaalse reostusega siis ühel hetkel leppima. See muutus on drastiline. Mina mõistan täiesti saarlasi. Olen seal veetnud palju aega ja see on mulle lähedane mure. Teistpidi, tehnoloogiline areng mõneti päästab olukorda. Oluline on, et tuleb arvestada, mis tingimustel me täna rahvana elame. Oleme maailmas üks reostavamaid riike üldse. See on fakt, mida ei saa ümber lükata. Põlevkivi kaevandamine on keskkonnale koormav ja me peame vastutuse võtma. Kahjuks oleme elanud Ida-Virumaa inimeste tervise arvelt ja nende visuaalse reostuse arvelt. Kas on õiglane tõsta visuaalne reostus ümber teise Eestimaa otsa? Kas lisaks visuaalsele on ka muid kahjusid, ei julge kinnitada ega ümber lükata. Mis on õiglane ja eetiline, kas pikendada Ida-Viru tootmisüksuste eluiga või panna pidurit ja tuua Lääne-Eestisse visuaalne reostus? Kui paned kõik tasakaalu, siis kuskohas hakkab see raskuskese ja eetiline küsimus ühele või teisele poole kanduma? Mul ei ole vastust, lihtsalt need asjad on kaalul ja tuleb leida õiglane lahendus. Kõik riigid on leidnud, leiame ka meie.

Oled pidanud nende inimestega kokku puutuma, keda see otseselt puudutab?
Ma igati nõustun sellega, et see tervise pool tuleb meditsiiniliselt ära fikseerida. Ma ei ole inimene, kes on seda suhtlust vedanud, selleks on teised osakonnad. Nendega, kes rannikul elavad, pole tõesti intensiivset suhtlust olnud. Tervisele peab mõtlema! Seal on mure ja ma mõistan seda.

Kuidas sa selle koha peale jõudnud oled? Mis koolist sa oled?
Saaremaa ühisgümnaasiumist. Suviti olin maal talutööde peal. Minu lapsepõlve teine kodu oli Valjalas. Isa toimetas linnas ja kõikvõimalikeks vaheaegadeks kupatati meid maale ning olen selle eest tänulik. See aitas paremini mõista loodust ja traditsioone, kasvatas töökultuuri ja püsivust. Ütlen vanaisale ja vanaemale aitäh.

Mingi hetk tekkis sügav huvi lennunduse vastu. Mul õnnestus vanematelt kingiks saada lennusõit Kuressaare linna kohal. Sealt sai alguse mu kirg lennunduse vastu. Pärast kooli käisin vabatahtlikult sõjaväes ära, mereväes. Õppisime palju ja saime kõik headeks sõpradeks. Seejärel tahtsin minna lennuakadeemiasse. Enne aga läksin aastaks välismaale raha teenima, et õppida ikka oma kulul. Juhtus nii, et jäin Iirimaale kauemaks, nii umbes kaheksaks aastaks. Seal jätkasin ka haridusteed. Lugesin sel ajal juhuslikult juhtimisalast raamatut, öö läbi. See oli nii põnev. Kiindusin juhtimisse, ärivaldkonda ja sellesse maailma. Sain äri alal bakalaureusekraadi, hiljem õppisin müügijuhtimist juurde. Müügioskust on alati vaja, sest elu on üks ideede müük, iga päev. Eestisse naastes nägin suurepärast võimalust tutvuda siinse ärimaastikuga. Nii ma selle töökoha EAS-is vastu võtsin.

Mida sina ettevõtlike inimeste esindajana sillaprojektist arvad?
Idee poolest, rääkides igapäevakuludest, siis oleneb kõik sellest, kas neid kulusid saab alla tuua. Kas sillaga saab Saaremaa kaupade hindu alla tuua, kui tahetakse midagi välja müüa. On vaja ausaid vastuseid, milline võib olla silla investeerimiskulu. See kulu võrdlusbaas tuleb teha. Mina küll ei julgeks enne mingit seisukohta võtta.

Teine pool on keskkond, et mis tehnoloogiateni praamid jõuavad ja mida sillaehitus keskkonnale põhjustab. Neid tuleb võrrelda. Isiklikult mina armastan praami. See loob sellise mõnusa vahepuhvri tsooni, kus naudid üleminekut ühest keskkonnast teise. Kui jõuad Muhumaale, siis tunned, et on teine vaib. Saarlane tunneb selle kindlasti ära ja seda tullakse sealt ka otsima. Sellepärast saartesse kiindutaksegi. See on kordumatu ja unikaalne ning sellel on oma väärtus.

Tuli uudis, et praamipileti hind tõuseb. Protesti on avaldanud saarlased, sest kuigi nende jaoks hind ei tõuse, siis aimatakse, et hinnatõusul on ebameeldivaid tagajärgi?
See kindlasti mõjutab turismi ning pikas perspektiivis jõuab see hinnatõus ka saarlasteni. Kaubad ja üleveod lähevad tõepoolest kallimaks ja keegi peab selle ju kinni maksma ning tavaliselt on see tarbija, kes poest neid kaupu ostab. Tuleb paremini põhjendada. Raske on tulevikku prognoosida. Mina selles osas kaasa ei räägi.

Ega sul sellepärast Saaremaale sõitmata jää, et piletihind kerkib?
Minul kindlasti mitte, aga kui peaksin Saaremaale tagasi kolima, siis muidugi süvenen teemasse rohkem. Antud hetkel kaasa ei räägi. Pigem räägin, kuidas elatustaset tõsta. Meil võib praamipilet mingi hinnaga olla, aga kui häid töökohti pole, siis jookseb saar paraku tühjaks. Noored lähevad otsima kõrgemat palka, millega endale head elu võimaldada. See on mure, mille üle mina pead murran. Võimaluste loomine on keeruline.

Kui elektrist rääkida, siis avameretööstus, tuulepargid on suur võimalus. Täna peaksidki saarlased seisma selle eest, et sealt tuleks võimalikult palju töökohti kogukonda. Võiks seista selle eest, et tööstuskaabel tuleks Saaremaale, millega tagatakse tööstusettevõtete toimimine ja edendatakse tootearendust. See võiks olla perspektiiv, millega Saaremaal pinnast luua, et 10 aasta pärast oleks tugevam ja kõrgem palk olemas. Turism meid üksi suureks ei kasvata.

Kas Saaremaa unikaalne loodus ja eripärane keskkond ei ole need tõmbenumbrid, mis võiks kõrgepalgalised kohad kätte mängida?
Elu näitab, et turismis hinda tõsta on keeruline. Elamusturismis küll. See on igavene raske töö. Turism on absoluutselt igal pool ja me võistleme nende turistitundide eest. See on meeletu võistlus, seal tuleb väga eristuvalt turismimagneteid luua. Leida klient ja osata see raha temalt ka kätte saada.

Turismil on kõrge potentsiaal, aga veel suurem potentsiaal on oma toodete arendamine ning laia maailma müümine. Töötleva tööstuse omatoodang on meie arenguhüppe võimalus ning merekaabel tagaks stabiilse elektri tööstuses. Täna tuleb selle eest seista, et see viie aasta pärast tekiks.

On mõni selline saaremaine toode, mis sinu vajadustes oma kohta küsib? Mõni toidukaup? Mis sind kodusaarega kuidagi seob?
Eks neid on palju, Muhu leib koos Saaremaa soolakristallidega võiga. Kui seda võid määrida veel Saaremaa kadakast voolitud võinoaga, siis on elu lill.

Mis on Saaremaa tunnus sinu jaoks? Mis otseselt meenutab sulle Saaremaad?
Need suured kadakased karjamaad ja mereäärsed kadakased vaated, nii päikeses kui ka tormis. See seondub automaatselt kohe saarlase jonni ja püsivusega. See mõjutab, kujundab identiteeti ja annab jõudu juurde. Me ei muretse liigselt, võtame asju huumoriga ja saame alati hakkama.

Pead end saarlaseks? Kui tihti kodusaart külastad? Ja kas plaanid millalgi päriseks tagasi tulla?
Absoluutselt pean end saarlaseks. Soovin mingi krundi siia osta. Saar on mul sugulasi ja sõpru täis. Eks vaatame, kuhu elu viib. Täna olen veel vaba mees vabal maal. Mandril pakutakse nii suuri eneseteostusvõimalusi, seetõttu pole seni tagasi tulnud, aga Eestit arendades töötan selle nimel, et Saaremaal tekiks neid maailmatasemel eneseteostusvõimalusi rohkem. Võib-olla ühel hetkel on need olemas ning see oleks siis üks lisaargument, miks Saaremaale tagasi tulla.

Raido Lember on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja KredExi ühendasutuse Välisinvesteeringute Keskuse äriarendusjuht.