Jakob Mändmetsa nimega puutusin esmakordselt kokku kuuendas klassis. Seal leidus kaks Mändmetsa novelli - “Katkiraiutud kaljas” ja “Kiir kaugusest”. Mõlemad jäid kustumatult meelde oma dramaatilise psühholoogilise situatsiooni ja sisemise valuga. Kaljas oli südamaapoisile küll tundmatu sõna, kuid tähtsamad olid inimestevahelised suhted. Ja need kiskusid kaasa: võisin ette kujutada neid rannataate, kelle pilke ei kannatanud välja Laine Andres ja lõpuks merre läks.

Keskkoolis mul Mändmetsaga tegemist ei tulnud - kooliprogrammi ta ei kuulunud. Ka ülikooli kirjanduseksamitel võis pärast sõda ilma temata enam-vähem toime tulla. Kuid siiski sattusin pärast kolmandat kursust lugema Jakob Mändmetsa. Lugesin ja olin hämmastunud, miks sellist head kirjanikku pole tähele pandud, miks vaikivad temast kirjanduslood, miks ei anta teda uuesti välja.

Sellal polnud mul ka kuigi palju kujutlust teadusliku uurimise tehnikast. Ülikooli seminarides oli küll kursusetööde kirjutamise puhul üht-teist õpetamist, eriti tsiteerimist ja viidete aparatuuri, aga seda kõike jäi väheseks. Töö käigus tuli palju muudki õppida. (Tartu) Kirjandusmuuseum oli küll Mändmetsa käsikirjalise pärandi sugulaste käest oma keldrisse toonud, selle korralikult kaante vahele paigutanud, numereerinud, mappideks jaganud ja katalogiseerinud, kuid edasi pidi uurija oma pea tööle panema.

Ka oli hädavajalik eluloolisi andmeid täiendada sugulaste küsitlemisega. Ei jäänud muud üle kui Tallinna sõita. Olin selleks ajaks juba viiendale kursusele jõudnud ning minu Mändmetsaga tegelemist arvestades anti sellelt ainealalt diplomitöö teema.

Kirjaniku sugulased leidsin kätte väiksest kahekorruselisest elamust Rahumäe mändide varjus. Vabaduse puiesteelt Veere tänavale pöörates ei teadnud ma sedagi, et jätsin selja taha maja, kus kümmekond aastat oli luuletanud Marie Under ja nüüd kirjutas oma marginaale Friedebert Tuglas. Tollesse majja leidsin tee alles aastaid hiljem.

Kirjaniku poeg Heino Mändmets otsis sahtlist välja vanu ajalehelelõikeid ja kirjaridu, üht-teist sain teada vestluse varal. Aga veel rohkem jäi teadmatuse katte alla: ei osanud algaja kirjandusloolane küsitleda, Mändmetsad paistsid aga silma loomupärase kinnisusega. On ju Jakob Mändmets isegi oma eluloovisandis lausa tõrjuvalt endast jutustamise lakooniliste lausetega lõpetanud: “Pärastisest elust ei ole mul midagi ütelda. Kooliõpetaja ametis sain kodumaad nii mõndagipidi tundma, rändasin ennemalt nii mõnigi kord kodumaal ringi. Sest ajast saadik on mind alatine töö taga ajanud - töö lihtsalt ülespidamise mõttes. Muidugi on olnud ka eredaid ja valgeid silmapilke, aga nad on olnud silmapilgud, millega ei ole teistel asja ja mida keegi teine ei mõistagi.”

Polnud ma näinud isegi kirjaniku sünnipaika, Saaremaa oli minu jaoks terra incognita.

Reis Saaremaale on aeganõudev: esimesel päeval jõudsin ainult Kingisseppa. Kasutasin peatust mulle tundmatu linna uudistamiseks…Järgmise päeva varahommikul sõitsin Kingissepast bussiga Karjujärvele. Oli juba 26. oktoober ja mandril puud raagus. Saaremaa sügis astub aeglasema sammuga ja üle Karujärve nägin veepeeglis end vahtimas veel mõningaid kollaseid kaski. Kuid maanteepoolses servas veekogu ääristav põõstastik meenutas luuahagu ning alles kõdunemata kännud rääkisid inimese hävitustööst. Ei pääsenud enam ka järve kaldale - ümbritsev soorõngas lirtsus jalge all hoiatavalt. Minu pilgule avanenud sügisene nukker, laastatud rannamaaga Karujärv polnud hoopiski see, millest oli kirjutanud Mändmets. Püüdsin järve kujutleda kirjaniku kirjelduste järgi sonnustel suveöödel, kui vähilised hiilivad kahvu kaema mööda õtsku ning veepinnalt kerkivad udupahmakad moodnuvad viirastuslikeks kujudeks - mardusteks, näkkideks, vetevaimudeks…Minu ees valendas aga hallis ja jahedas sügishommikus üksluine veeväli. Küllap oli osa häda vaatlejaski, kes polnud siinsetel vetel pedajakoorest laevu ujutanud ega õngelatti leotanud.

Paiküla pole Karjujärvest kaugel. Tee läheb läbi metsa, laskudes korraks alla väikesest nõlvakust. Kahel pool saadavad rändajat rahulikud pedajad, millede selja tagant uudishimutseb kaski ja kuuski. Siin-seal on tammgi oma oksad võimukalt laiali sirutanud. Väheldasel metsalagendikul konutas mõlemal pool teed halle hooneid. Talud püüdsid end üksteisest eraldada nurmesiilude ja aiapuudega, ei tükkinud mesilasperena sülemisse nagu Koguvas või Igakülas. Ent majade ja põllumaade taga lõid metsad jälle oma hõlmad kokku. Kuidagi kinnise, endassesuletud ilmega näis see inimeste elupaik. Ent niisugune pidigi olema Paiküla. Oli ju Mändmets kirjutanud oma eluloovisandis: “Vähe tundus seal endisel ajal valju tuult ja tormi. Kui mujalt teated tulid valjudest kahjutegevatest marudest, siis nägime meie ainult kõrgete puude kõikuvaid latvu.” Suvel, kui uibud ja pooppuud mattuvad haljusesse, peab neil taludel õnnestuma eralduda üksteisest veelgi rohkem. Ja merest polnud siin jälgegi, küla tundus täiesti mandrilisena. Hakkasin mõistma, miks Mändmets alustas rannajuttude kirjutamist alles oma loomingulise tee keskjärgus ja sellalgi vaatas merele romantiku pilguga - meri ei kuulnud tema lapsepõlvekogemusse, vaid jäi kuhugi unistuslikku kaugusesse, metsade taha.

Ainult Jakob Mändmetsa raamatutes elas see maailm edasi endise värskusega. Muidugi, nagu iga kirjandus ikka, on noodki teosed osalt fantaasiatooted, kus tegelikkuse peegeldusse põimuvad autori kujutlused, unistused ja oletused.

3. novembril 1961 tõi “Sirp ja Vasar” teate, et lühimonograafia “Jakob Mändmets” on ilmunud 4000 eksemplaris ja maksab 30 kopikat. Ja tõepoolest võis nii autor kui ka lugejad varsti toda kollasekaanelist raamatukest kaupluste riiulitel näha. Sinna ta õnneks ei jäänud; suuremat tähelepanu lühimonograafia küll ei äratanud, kuid paari-kolme aasta pärast polnud võimalik teda enam osta.

Olin niisiis tolle vaikseloomulise Saaremaa mehega tegelenud kümme aastat. Ühe õhukese raamatu jaoks on seda muidugi liiga palju, kuid toda esikteost tuleb pidada mõneski suhtes katsetööks, mille varal õppisin kirjutama.