See lugu leidis aset 50ndate alguses, peale sõda.

Kord oli üks tüdruk Irase külas üksinda koju jäänud. Võõrasema oli kodust tol õhtul ära läinud. Oli sügis ja hiline aeg. Tüdruk luges küünlavalgel raamatut.

Äkki kuulis ta pudelite kolinat. See tuli ruumist, kus olid surnud majaomaniku asjad.

Nimelt paar päeva enne seda oli perenaine lahkunud siit ilmast. Ta laip oli veel seal majas. Enne surma oli naine soovinud, et teatud inimesed ta isiklikke asju endale ei võtaks. Tüdruk arvas, et kolinat teeb surnud perenaine, kes oli tulnud kontrollima, et ta asjad kõik olemas oleks. Kolin kestis tükk aega ja lõpuks saabus vaikus. Tüdruk jäi magama.

Hommikul lauta minnes pidi ta läbi minema ruumist, kus surnu asus. Imestus oli suur, sest laiba pealt oli lina ära kukkunud. Tüdruk oli täiesti kindel, et eelmisel õhtul oli kolistanud just tema, kes oli mures oma asjade pärast.

Peale matust oli aeg-ajalt olnud kolinat kuulda.

See tüdruk oli minu vanaema (Aino Kask, 78-aastane)