Milline oli su Kuressaare koolielu 17-aastaselt?
Olin Saaremaa Ühisgümnaasiumi kümnendasse klassi minnes 15. Meie ajal mindi palju nooremalt kooli.

Neljapäeva hommik. Äratus enne seitset. Unesegane kiirkõnd internaadist gümnaasiumi sööklasse. Vihm. Kuivanud leib, liigmagus köömnetee, liimjas puder. Nälg leebub. Ühikasse tagasi. Tohutu uni ja väsimus, magama ei tohi jääda. Kordan olulisemad asjad üle. Püsti, asjad, üle õue kooli.

Tunnid. Põhikooli puudujäägid annavad mõnes aines teravalt tunda.

Olen äsja teada saanud, et koolis on tegelikult võimalik õpetada ja õppida! Põhikooli tundides sain kui sensitiiv esimese kolme minuti jooksul aru, mida õpetajal plaanis rääkida oli. Ülejäänud nelikümmend kaks minutit treenisin enesekontrolli. Et mitte igavusest hullunult minema joosta.

Pingutan kümnendas klassis kogu hingest, kirjutan üles iga sõna. Kohutav väsimus on, õpin iga hetk, kui saan ja suudan ärkvel püsida. Ühikatoas on harva vaikus. Kõrvatroppe pole leiutatud, õpin magama pea padja all.

Vahetund ja lärm teisel korrusel - seal tegutsevad algklassid. Neljandal korrusel on vaikus ja WC. Poolvõõrad klassikaaslased lobisevad. Itsitan pinginaabri nalja üle. Neljapäevaks koriseb kõht näljast juba teise tunni ajal nii valjusti, et matemaatikaõpetaja kuuleb seda. Kindlasti kuuleb.

Kirjanduse õpetaja nähvab kuldsed sõnad: “Sa ei oska sõnagi eesti keeles kirjutada!” Panin aastateks pliiatsi pinalisse.

Söögivahetunnis söön nii palju leiba, kui vähegi viisakaks pean. Teistest üle jäänud viilu pistan tasku ja söön õhtupoole. Nälg leebub.

Loobun seeliku ja õhukeste sukkade kandmisest. Kool nõuab “korralikku riietust”, teksad on keelatud. Raha pole ja katkiste vineertoolide servad lõhuvad sukad juba esimese tunni lõpuks. Tajun teravalt oma riiete vanust, kulunust, imelikkust. Selles koolis ei ütle keegi halvasti, ma pole näinud ühtegi põlglikku pilku. Kummaline.

Kulub aastake, et õppida endaga riietuse osas rahu tegema. Tikin oma vana punase kampsuni hõredaks kulunud küünarnukkidele eri karva punasest lõngast rebased. Mõne aja jooksul lisan rebastega kampsuni kõrvale hallid villased püksid, traksid ning seeran juuksed kahte patsi. Lõpuks tunnen end mugavalt. Klassivend hakkab mind seepeale patsikuks hüüdma. Koolipõlengu ajal teise korruse aknalaual seistes hoidsime kõvasti üksteisel käest, et suurt sinist hirmu peletada.

Vaatan halvastiistuvas ülikonnas meist vaid raasuke vanema bioloogiaõpetaja villastes sokkides jalgu ja naeran sisemuses. Mässaja! Õpetaja selgitab, mismoodi kondoomi kasutada. Siis lisab noormeeste poole vaadates, et meesterahvas on nii tuim tükk, et selles mõttes küll vahet pole. Mõne poisi kõrvad on erepunased, mõnel pole. Tüdrukud vaatlevad põhjalikult oma maniküüri. Mul ei ole maniküüri.

Muusikakool. Tunnen piinlikkust, sest polnud eelmisel päeval suutnud leida ühtegi vaba klaverit, et harjutada. Seda juhtus alatihti. Nädalavahetustel harjutan vähemalt 4 tundi päevas.

Jooksen muusikakoolist tagasi. Ühikarahva õhtusöök. Hautatud hallikaks tõmbunud kapsas vähese hakkliha ja sinakate, pisut külma saanud tuhlistega. Söön nii palju leiba, kui viisakaks pean, nopin ka lauale pudenenud leivaraasud kokku. Nälg leebub pisut.

Õhtuti vaadatakse ühika pimedas telekatoas mõnd seriaali või filmi. Käin seal harva, liiga palju koolitööd on. Või olen lauluproovis. Või näiteringis. Elu muutub oluliselt kergemaks, kui teise gümnaasiumiaasta algul vastassugupoole esindajatega sagedasti elurõõme nautiva toanaabri (ja veel nelja neiu) juurest kolmesesse tuppa kolin.

Jõuan üheteistkümnendas klassis linnakoolidest tulnud kaaslastele järele. Saan ajaloo esimesel keemia riigieksamil vapustavalt kõrge tulemuse. Pinginaaber varjab vapralt oma kerget nördimust, ta on minust alati targem olnud. On siiamaani.

Mulle tohutult meeldib gümnaasiumis kõike õppida! Ja see, et koolis ei ole õpilaste vahel vägivalda.

Reede õhtul saan bussiga koju. Söön väikeste pausidega õhtul seitsmest kaheksani. Kartulid ja soust, piim. Kartulid ja soust, piim. Kartulid ja soust, piim.

Nälg leebub. Vaatan telekast ühe filmi ja magan 14 tundi.

Kui sa saaksid midagi öelda, soovitada 17-aastasele iseendale, siis mis see oleks?

• Küsimuste esitamine ja neile vastuste otsimine saab olla elukutse.
• Maailmas on igasuguseid inimesi, ka minu inimesi.

Tammeougu Mari (Lepik) on põline sõrulane. Sündinud Tartus õppivate üliõpilaste perre, esimesse klassi läks Sõrves. PhD, taimeökoloogia ja ökofüsioloogia, teadur Tartu Ülikoolis. MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts eestvedaja, pärimusmuusik. Taluperenaine, viie lapse ema.