MÕNED vanad tallinlased ehk mäletavad veel seda paari. Ema, kaunis blond naine helesinises riietuses, kes armastas kas peas või kaelas kanda heleroosat siid- või gaasrätikut, ja tema Downi sündroomiga poeg, kes vaatamata oma kängus kasvule oli ilmselt täisealine. Nad liikusid sageli kesklinnas, ema hoidis pojal käest kinni ja nende vahel oli tunda nii tugevat armastust ja hellust, et see muutis inimesi, kes neile tänaval vastu tulid, kuidagi leebemaks ja paremaks. Naine oli väga ilus, ta oleks võinud poisi kuhugi varjupaika jätta ja ilmselt suurepärase partii teha. Tal olid lopsakad juuksed, naiselik keha ning Danielle Darrieux' silmad, mida omal ajal peeti maailma kõige kaunimateks. Inimesed silmitsesid nägusat naist imetluse ja kaastundega, mehed vahtisid talle ihaldavalt järele, aga tema ei vaadanud kellelegi otsa, vaid hoidis, pilk sissepoole pööratud, kinni oma poja pehmest käest ning naeratas nukrat, otsekui andestavat ja samas ka andekspaluvat naeratust. Ühel päeval olid nad mõlemad linnapildist kadunud. Mõned teadsid rääkida, et poiss, tegelikult noormees, kes nagunii oli elanud kauem kui tema haigusega mõeldav, oli lõpuks surnud ja naine, kes ei osanud ega julgenudki enam üksi linna vahel liikuda, istus kodus, kurvastas ja kurtus. Aga see polnud tõsi. Naine oli ootamatult saanud päranduseks tillukese maja Saaremaa kolkas. Nad sõitsid pojaga koos seda vaatama ning nähes, kuidas poeg seal väikeses mereäärses kalurikülas ennast lausa õnnelikuna tundis, otsustas ema linnaelu maha jätta ja kaugesse külla kolida. Võib-olla ei olnud see õige otsus, sest külarahvas ei võtnud neid omaks ja püüdis nende elu esialgu igati raskeks teha, aga poeg seda ei mõistnud, ta istus tundide kaupa mere ääres kividel ja naeratas õnnelikult ning emale oli see tema enda heaolust palju tähtsam. Külarahvas emaga ei suhelnud, poega alguses pilgati, aga jäeti siis rahule ja ema, kelle majanduslik olukord oli tänu Tallinna korteri väljaüürimisel paranenud, pühendas ennast täielikult pojale, luges ja jalutas palju ega tundnud esialgu suhtlemisest puudust. Nagunii oli ta seninigi üsna üksiklane olnud.

Kuid mõne aja pärast leidis ema ootamatult sõpru. Sealkandis olid omad külahullud ja et sõjajärgsel ajal vaimuhaiglad ja vanadekodud maakohtades alles uuesti kujunema hakkasid, hulkusid vaimupimedad mehed vabalt ringi, olles kas oma sugulaste või kohalike hooldada, toita ja ka pilgata. Loll-Tiimi oli kuuldavasti eesti ajal kaitseväes aega teenides hobuselt kabjalöögi pähe saanud ja selle järel mõistuselt nõdraks jäänud. Ta elas oma sugulaste majas, kandis peremehe vanu riideid, korjas suvel maasikaid ja mustikaid ning sügisel pohli ja müüs neid ning inimesed ostsid ka, et lollike natuke oma raha saaks. Tema suurim vaenlane oli teine külahull, keda hüüti Lilluks, sest nii kutsus too suur ja tugev noorepoolne mees, ristinimega Villu, ennast ise. Lillul öeldi olevat kolmeaastase mõistus ja tema lapselik väljendusviis ning iseenda nimepidi hüüdmine olid selle ilmekaks tõenduseks. Üle kõige vihkas ta Loll-Tiimit, kelles ta nägi omamoodi võistlejat. Vahel läks ta Tiimile lihtsalt kallale ja klohmis teda, aga siis sekkus tavaliselt kolmas külahull, kelle päritolu õieti ei teatud ja kellele rahvas oli andnud hüüdnimeks Hitler. See nn Hitler oli ühel ilusal päeval lihtsalt ranna äärest veest kinni püütud. Imekombel oli ta Vene piirivalvele, kes koos metsas pesitsevate madrustega - sealkandis majutusid lisaks piirikaitsjate vapratele üksustele metsas telkides ka mingid müstilised vene madrused, aeg-ajalt laskmisõppusi pidades, küla kaevudest sinna jahtuma pandud piima varastades ja plikasid taga ajades ja hirmutades -, ka neile madrustele nägemata jäänud. Hoopis üks kalur - tookord tohtisid mehed veel paatidega merele minna, hiljem keelati see ära - oli pooluppunud vanamehe paati tõmmanud, koju viinud, üles putitanud ja teda üle kuulama asunud. Mees rääkida ei osanud, temast aru ei saanud ja mingil hetkel oli ta lihtsalt minema lipanud ning ennast metsas varjanud. Paaril korral võeti ta kinni, kuulati üle, taheti koguni tapiga linna ja sealt edasi Tallinna ning võib-olla Siberissegi saata, aga piirivalvemajoril, kelle juurde mees oli toodud, ja kes omakorda püüdis teda üle kuulata, oli hullukesest kahju hakanud. Pealegi oleks sellise tundmatu mehe avastamine mõttetuid sekeldusi toonud. Oli selge, et kuigi kahtlast päritolu, polnud ta mingi spioon, teda oli jälgitud, aga peale Lillu ja Tiimi polnud ta kellegagi ühendust võtnud. Nii lasi major vennikese, ehkki teatud südametunnistusepiinadega, lihtsalt lahti ning see leidis peavarju sama kaluri juures, kes ta veest välja oli tõmmanud, tegi tasapisi kergemaid koduseid töid, armastas lausa naeruväärsuseni pererahva suurt hundikoera, väljendus ainult žestidega, aga oli üldiselt morn ja endasse tõmbunud. Kolmest hullust tundus ta kõige mõistlikum. Mingil ajal hangiti talle koguni dokumendid, siis selgus, et ta oskas kirjutada ja sai isegi mõnest asjast aru, sest kui ta nime küsiti, kirjutas ta kohmaka lapseliku käekirjaga: Simon Müllerowski. Ilmselt oli ta istunud mõnes Saksa koonduslaagris, sest ta käsivarrele oli põletatud vangi number, aga mingit koduigatsust ei paistnud ta tundvat. Ja kes teab, kus see tema õige kodu üleüldse oligi. Loll-Tiimi oli teda esmakordselt kohanud Mustjala poes ning omast arust kohe ära tundnud, sest ta ruttas erutatult padisedes külarahvale seletama, et nägi Mustjalas Hitlerit. „Ma nägin Hitlert Mustjala poes, Hitlert," seletas Tiimi sülge pritsides külarahva naeru saatel. „Mis tal seljas oli?" „Mantel, roheline mantel." „Mis ta sulle rääkis ka?" "Midagist. Ta eesti keelt ei oska. Ma saksa keelt ei oska." Pärast tuli välja, et see oli hoopis merelt leitud Simon Müllerowski, keda Tiimi oma rumaluses millegipärast Hitleriks oli pidanud. Noh, mingi ähmane sarnasus seal võis ju olla ka, lai laup, sirged kulmud, lühike nina, lamedad põsed, ümarapoolne lõug, aga tegelikult võis nende sõnadega kirjeldada iga teist-kolmandat mehenägu. Seda enam, et Müllerowski polnud muidugi mingi Hitler, vaid hallipäine vanamees, võib-olla koguni vana juut, aga mõned panid tähele, et ta pilk oli pigem terav ja terane, teinekord ka kuri või kurb, kui hullumeelne või rumal. Võib-olla oligi see pilk ja aeg-ajalt kulmude vahele lõikuv korts, mis Loll-Tiimi segadusse oli ajanud?