Milline oli sinu koolielu 17aastasena?
Mina õppisin Tallinnas. Suures kesklinna koolis. Mulle tundub, et minu koolielu oli kuidagi lihtsam. Äge oli. Kogu aeg miskit toimus, ise olid ka aktiivne ja toimetasid. Avastasid elu ja kõike uut. Aga ma ei arva, et praegu vähem ägedam on. Ma arvan, et praegu on ka lahe. Kuigi nüüd teises rollis noori nähes pean ma ütlema, et ma ei mäeta, et teismeiga oleks tähendanud nii palju läbielamisi. Mul kuidagi kulges kõik rahulikult ja toredasti. Elu oli ilus. Sõbrad, tegemised. Eks on praegu ka.

Kui sa saaksid midagi öelda, soovitada 17aastasele iseendale, siis mis see oleks?
Et sa leiad oma saare üles😊

Aga ma korra huvi pärast vaatasin, et mis see 17-aastane mina kunagi mõtles. Sest ma juba siis pidasin oma päevaraamatut. Kirjutasin ise html koodiga oma esimese kodulehe ja kirjutasin sinna üles oma uitmõtteid. Kõige varasemad äkki olidki umbes selles eas. No näiteks midagi sellist:

kui kõikidel asjadel oleks nimed, siis oleks nii pööraselt palju sõnu maailmas. kõikidel tunnetel ja silmapilkudel ja hetkedel jne. hämmastav oleks. mõnikord on naljakas mingeid asju tunda. hea ja halb ja tore ja nukker. vajutada kõikidele nuppudele just siis, kui tarvis ei oleks.
vihm on ilus. just siis kui ta sajab kuivadele juustele ja siis lähevad need märjaks. tilguvad otstest.

kõiksuguseid laulusid kuulata on kah tore. alati on mingi tunne. näiteks see, et sa oled seda millagi kuulnud juba ja siis ta toob alati need asjaolud meelde. mõnikord ei olegi see ehk nii hea. teinekord on väga hea.

männimetsa alla tahaksin minna mõneks ajaks. vaatama. kuidas seal on. kas on ehk seeni natuke ja kuidas meri on elanud. kas ta mässab ja laulab oma hinges või on rahulik. kas kuu paistab tema peale. üks päev saame kõik asjad teada, üks laul ütleb. kas ikka saame?

bussiga on tore sõita. saab aknast välja vaadata ja mõelda, mida need mõtlevad, kes seljataha jäävad. just see moment, kui ma nendest mööda sõidan, aga nemad jäävad paigale. kui pime juba õues on, siis saab tähti vaadata. või proovida, kas lamp põleb ja siis bussis vihikut lugeda. sest äkki tuleb kontrolltöö ja siis on hea, kui sa oskad. siis on ka hea, kui sa ei oska. see ei olegi nii oluline. tähtis on osata seda, mis oluline on. sedamoodi on lood.

Madli Maria Naulainen: "Mu nimi on Madli-Maria. Peamiselt öeldakse mulle Madli, aga ma muidugi tean, et mu kaksnimi on imeilus. Ja iga kord, kui ma kirjutan kirjale alla, siis kirjutan ikka Madli-Maria. Välismaal öeldakse mulle tihti Maria, sest Madli tundub neile nii keeruline. Ilus nimi on mul. Ma olen õpetaja. Ma olen kahe tütre ema. Sündisin ja elasin Tallinnas, kuniks suundusin Tartusse ülikooli. Õppisin ajaloo osakonnas etnoloogiat ja kunstiajalugu. Peale ülikooli tulime Saaremaale ja siia ma jäin. 20 aastat siin. Sama palju kui kõik varasem elu mujal. Ja see on minu kodu. See on minu nimi."