Milline oli sinu kooliaeg 17aastasena? Millised olid su tulevikuplaanid, kelleks tahtsid saada?
Ma olin koolis tubli tüdruk, kes õppis headele hinnetele kõik ilusti ära. Ma ei tahtnud eksida, ei julgenud õpetajatelt midagi küsida ega klassi ees esineda.

Tagantjärgi tean, et õppisin valesti, st ei loonud seoseid erinevate teemade/õppeainete vahel, ei analüüsinud, ei küsinud „miks“, „kuidas“. Mul polnud õrna aimugi, millega ma tulevikus tegeleda tahan, isegi millisesse ülikooli ma lähen - kas jääda Tallinnasse või minna Tartusse. 12. klassis oli küsitlus, mis mulle meeldib - mulle meeldis palju asju, aga et ma milleski nii superhea olen, sellist asja mul ei olnud. Valisin eksamid selle järgi, millega oleks rohkem valikuid. Lõpetasin Tallinna Tehnikaülikoolis toidutehnika ja tootearenduse eriala. Eeldasin, et tulevikus elan Tallinnas. Saaremaal olin käinud selleks ajaks ühel korra lapsepõlves.

Kõige suurem mõjutaja minu elus on olnud mu abikaasa, kellega ma kohtusin ülikoolis. Temaga kohtumine andis mulle enesekindluse, mida mul polnud ja tunde, et olen piisav. Järgmised taipamised sain podcastist „Hakkame tegutsema“, mida kuulasin, kui olin neli aastat lastega kodus olnud ja naasin tööturule. Sealt sain mõtted: „ära võta isiklikult“, „ei saa muuta minevikku“, „seisa iseenda eest, sest keegi teine seda ei tee“, „on okei eksida“, kuid viimasega tegelen veel.

Üks oluline taipamine oli 2020. aastal, kui avastasin, et elus on asju, mida me saame valida, kuid tihti jääme vanasse mugavustsooni kinni ega julge muutust toovat valikut teha, ja on asju, mida me ei saa valida vaid peame aktsepteerima. Ma otsustasin, et nii palju kui võimalik, teen valikuid enda rahulolu järgi ja annan võimaluse neile, millele ma varem oleks „ei“ öelnud julguse puudumise tõttu. Öeldes „jah“ uuele, sai alguse ka Kõnekindlus ja Kõnevurr.

Meil on vaid üks elu ja ma soovin, olla eeskujuks oma lastele ning et elu lõpus saaksin ma vaadata rahulolevalt minevikku. Hetkel tegelen mõttega, kuidas tunda end mugavalt ebamugavustsoonis.

Kui sa saaksid midagi öelda, soovitada 17aastasele iseendale, siis mis see oleks?
Elus ei ole olulised hinded, vaid lai silmaring, avatud meel, suhtlemis- ja analüüsioskus, kohanemine. Ole julge, areng toimub vaid mugavustsoonist väljaspool, pane end proovile ja kui eksid, on see normaalne. Ja kui sa ei tea, mida sa tulevikus teha tahad, ole avatud, kannapöörded on lubatud. Sina ise vastutad oma elu ja valikute eest!

Maarit Toompuu: “Olen naine, abikaasa, ema ja ettevõtja. Sündinud ja kasvanud Tallinnas, 2010. aastal peale ülikooli lõpetamist kolisin saarlasest elukaaslasega Saaremaale. Olen Saaremaal töötanud toiduainetööstustes tehnoloogi ja kvaliteedijuhina. Hetkel olen lapsehoolduspuhkusel. Olen kaasasutaja ettevõttes Kõnekindlus, mis toodab koostöös spetsialistidega laste kõne arendamise mänge ja abivahendeid, ja pakun kvaliteedijuhtimisteenust.”