Milline oli su Kuressaare koolielu 17aastaselt?
17aastaselt õppisin Kuressaares ja koolipäevadel elasin õpilaskodus ehk ühikas. Koolitöödest üle jäänud vaba aega sai sisustada arvutiklassis, kuid selleks tuli end eelnevalt registreerida ja korraga võis seal olla tund aega. Telefone polnud 11. klassini kellelgi ja kui oli suur vajadus sõpradega ühendust saada, tuli helistada kodusele tavatelefonile – ühika seinal oli selleks taksofon ehk kaardiga töötav telefoniaparaat. Sõnumeid oli võimalik saata piiparile (pisike tehnikavidin), kuid selleks tuli helistada infonumbrile ja oma tekst kellelegi võõrale ette lugeda, kes selle siis sõnumiks teisendas. Sotsiaalmeedia asemel kasutasime veebis leiduvaid jututube ja eriti populaarne oli Saarlase jutukas. Põnevust lisas seegi, et kui jutt klappis, siis oli lihtne uute tuttavatega kohe ka päriselt kokku saada – näiteks leppisime kokku, et kohtume veerand tunni pärast Tooma poes. Tagantjärele tundub see tobenaljakas.

Nüüd, kus mu oma vanim poeg on 17, tundub noorte omavaheline suhtlus nii lihtne. Tänapäeva noored on siiski palju teadlikumad ning suudavad oma tegemisi hoopis paremini organiseerida. Infohulk on tohutult suurem, kuid selles orienteerumine käib tänastel noortel nagu möödaminnes. Arvan, et noor olla on alati lahe! Praeguse ajaga võrreldes olid minu koolipäevad üsnagi samasugused, aga tohutu muutus on toimunud just tehnika arengus ja sellega kaasnevates lõputuna näivates võimalustes.

Kui sa saaksid midagi öelda, soovitada 17aastasele iseendale, siis mis see oleks?
Saaremaale tasub tagasi tulla, ma luban sulle, et sa ei hakka seda otsust kunagi kahetsema! Nüüdseks tean, et see soovitus vastab tõele.

Kristiina Maripuu on sündinud ja kasvanud Orissaare mail Kareda külas, kuid oma kolmelapselisele perele on ta kodu loonud Valjala lähistel Kalli külas. Varem sõitis ta igal tööpäeval edasi-tagasi kokku 70 km, kuid naudib nüüd kodukontori ja kaugtöö võimalusi ning on ühtaegu oma ettevõtte Keelemeel juht ja töötaja. Vabal ajal sõidab ta jalgrattaga ja harrastab tervisesporti – looduslähedane elukeskkond on selleks justkui loodud! Kristiina on ehtne saarlane ja räägib ka murdekeelt – eriti suhtluses vanaemaga –, siiski suudab enda keelt ka niimoodi vaos hoida, et mandril kohe aru ei saadagi, et ta Saaremaalt on.