Mehed olid kut karud, ja pole naistest ka maha ajada ö‛hti olnd

Vanad inimesed olid tugevad. Mehed olid kut karud, ja pole naistest ka maha ajada ö‛hti olnd, kõik tööd tegid ää, mehe eest olid vä‛ljas.

Ruhvest Pee‛tri Liisu viind mõisast vi‛lja li‛nna, vili viidud linnapele, öles lossi to'rni viidud. Pee‛tri Liisu lasnd obuse lossi ede, tarind teise kahe vakase rugi koti teise kainlu ja viind öles. Linna mehed akkand urjutama, et kas see pole naise inimese ko‛hta ikka püsut pailu. Liisu ü‛tlend: «See pole veel midagi, võtaks ea meelega öhe koti veel, aga pole kolmandat kätt!» Nõnda ta viind oma koòrma kõik kaks kotti aavalt öles, ikka teine kot't teiss kainlus.

Saàrlased olid mehed maal ja olid mehed merel. Käisid Suuremaa sihes tööl. Puudane levakot't võe'ti kevade se'lga ja mi‛ndi. Läksid jala Riiga, taha Peeterburi ää. Sügise tulid jala tagasi jä‛lle. Suured nä'stlikud kadaka kõled olid kää, käimisel oli toeks ja siis kaitse riistaks ka, kui mõni tee peal kallale toppis.

Ehitasid laèvu, suured purju laevad olid, kõik ilma mered käidi läbi. Äi nee kartnd tuult to‛rmi aga kedagi. Oli meistel julgust ja oli jõùdu ka. Jõud on see, mis inimese ju'lgeks teeb. Vahest öö‛takse, nii ju'lge mees, et äi karda noort kuratid ka.

Oli nii tugevid mehi, kes tõ‛stsid obuse öles. Ma ise nägi, kui Mu'stla Jaagu Mi‛hkel tõ‛stis obuse aiste vahel öles, pani abu kõhu a‛lla ja kõik neli ja'lga olid ö‛hkus.

(Juhan Kiivits, sünd. 1889, Nõmme küla, 1962)