“Panta rhei – kõik woolab - ütleb wana Joonia mõttetark Herakleitus, keda tumedaks nimetati, ja tal on õigus. Sest looduses ei ole iialgi peatust; kõik ruttab kuhugi teadmata kaugusesse, kõiki kisub ajajõe wägev wool enesega; kõik puud, põesad, kiwid, kaljud, ehitused ja hooned - inimeste kätetööd – muudawad oma kuju ja karwa sagedasti nii pikkamisi, et meie oma lühikese eluea sees sellest suuremat märku ei saagi. Nõnda on ka lugu Eesti keelega. Ka tema ei jää igawesti selleks, mis ta praegusel silmapilgul on...”
Nii tähendusrikkalt alustab 21-aastane Johannes Aavik oma esimest keeleartiklit „Eesti keel tulewikus” käsikirjalises ajakirjas “Nooreestlane”.

Samal aastal tegi koolipoiss Johannes Aavik Kuressaare gümnaasiumi direktorile ettepaneku õpetada seal ka eesti keelt. Direktor Aleksei Bõstrov oli nõus ja kuraatorilt saadi selleks ka luba.

Selle vabameelsuse pärast Bõstrov vallandati ja saadeti Põhja-Venemaale gümnaasiumi direktoriks. Aaviku päevikust saame teada, et 6. novembril 1901 kogunesid pärast viimast tundi õpilased koolisaali direktoriga hüvasti jätma. Direktori lühikesele südamlikule sõnavõtule vastas õpilaste nimel abiturient Johannes Aavik, rääkides direktorist head ja tänades teda.

10 aastat hiljem on Johannes Aavik ise õpetaja, nimelt Krimmi poolsaare lõunarannikul Jalta linnas Aleksandri gümnaasiumis prantsuse keele õpetaja. Kui ta suvevaheajaks kodulinna Kuressaarde sõidab, saab ta Jaltast teate, et on vabastatud prantsuse keele õpetaja kohalt, sest ta olevat sotsiaaldemokraat, keda jälgib salapolitsei. Vallandamine toimus samal põhjusel, miks talle ei antud 2 aastat varem Kuressaare ühisgümnaasiumi prantsuse keele õpetaja kohta. Kaua oodatud õpetajatöö katkes.

Ja millega see kõik lõppes? “...kui poleks mind siis vallandet, siis oleksin võibolla Venemaale jäänud. Oleksin ehk abiellunud venelannaga, nagu paljud teised eestlased. Aga nüüd sunniti mind tagasi pöörduma koju, Saaremaale, Kuressaare. Veetsin seal ilma tööta ühe aasta - ja sellal mõtlesin välja eesti keeleuuenduse.”