Siit saad vestlust kuulata: https://kadi.ee/jarelkuulamine/ulgusaarlane-12-06-21-jaan-koppel/

Oled ikka saarlane? Hoolimata sellest, et pole seal üle 40 aasta elanud?
Täpselt 43. Saarlane olen ja saarlaseks jään. See on ikka minu kodu. Kuna ma olen nii-öelda golfihaige, siis on Hispaania parim koht, kus talvituda. Mul on ümber elukoha kolm golfiväljakut, valik on suur. Ja teine hobi, mida saan talvel teha, on mäesuusatamine.

Nii et on võimalik oma töid ja tegemisi, suure ettevõtte (Euronics Baltic) tööd juhtida eemalt? Ei pea olema Tallinnas kontoris?
Pärast viimast kriisi üle kümne aasta tagasi tegime otsuse, et kui kuhugi investeerime, siis IT-süsteemidesse. Kui hakkasin tööl rääkima, et väljas ilus ilm, miks kontoris istute ja randa või suvilasse ei lähe, siis alguses vaadati imeliku näoga. Covidi aeg näitas ära, et otsused olid õiged. Tõesti pole vahet, kus ma töötan, kas Hispaanias või Eestis. Enamus koosolekuid käib läbi Teamsi või Zoomi. Eestis on ka e-notar ja ma ei kujuta ette oma elu ilma mobiili ID-ta.

Tegelikult peaksid sa olema kõrge kaliibriga sportlane, oled kahekordne juunioride maailmameister aerutamises?
Õismäel elades spordivõimalusi väga polnud. Oli valida kas korvpall, purjetamine või siis Harku järvel aerutada. Jäin aerutamise juurde, kuigi proovisin kõike. Mu Õismäe kooli klassivennad on väga kuulsad sportlased. Vägev klass oli. MM-tiitlil on kindlasti ema ja isa panus taga. Läksin Harku järvele rohkem enda jaoks pulli tegema. Mis sa ikka suvel teed, süstaga on ju mõnus järvel kõrkjate vahel aerutada. Tõsiseks läks asi siis, kui isa küsis, et mis käid seal, kui maailmameistriks ei tule. Palus sellele mõelda. Arvasin, et see pole võimalik. Läksin järgmine päev treeneri juurde, tema ka vangutas pead ja arvas, et isa on kodus hulluks läinud.

Aga viis aastat hiljem olin maailmameister.

Millisena Saaremaad mäletad?
See oli imeline aeg. Nagu ikka lapsepõlv. Tori kandis iga õhtu kogunes 20–30 poissi. Suvel jalgpall ja rahvastepall, talvel jäähoki. Või kimasime ratastega ringi. Jõlkumise koht oli toona pooleliolev mudaravila ehitus, kui isa tuli KEK-i juhatajaks, siis ehitati korralik spaa. Hoovisport oli nii au sees, et polnud aega õppidagi. Suur idüll, mis meenub Tori ja Aia tänavaga. Tore lapsepõlv oli. Vedas mul.

Kahjuks siis polnud golfi. Oskad praegu ette kujutada, et kooli programmis on golfiõpetus sees?
Väga tore, et saarlastel on see võimalus. On üks äge sport, mis on nii teistmoodi teistest aladest. Ja mis on nagu peeglisse vaatamine – kui sul on sant iseloom, siis see paistab kohe välja. Hakkad endaga tööd tegema ja see muudab sind paremaks inimeseks. Elagu need tublid saarlased, kes selle golfiväljaku sinna ehitasid. See on unikaalne. Olen mänginud väga paljudel tippgolfiväljakutel ja Saaremaa kuulub Euroopa top 100 hulka.

Miks sina isa jälgedes ei läinud, ei juhata ministeeriumi või KEK-i?
Olen tegelikult terve elu ehitanud. Isa ütles küll nii, et üks põlvkond ehitab, teine lõhub. Läksin õppima TPIs ehitust. Hiljem viisin paberid ehitusökonoomikasse, aga see jäi pooleli, kuna riigikord muutus. Siis läksin tööle, aga palgapäeval sain aru, et asi pole õiglane. Vahetasin kuupalga 20 soome marga vastu ja mõistsin, et minust ehitajat ei saa. Panin küll vanalinnas tänavakive ja oli pärast hea vaadata, aga ettevõtjaks hakkamine oli koduse kasvatusega sisse programmeeritud. Isa oli ka pigem ettevõtja kui ehitaja.

Sul isa kutsuti saarde tagasi, miks teie õega ei läinud?
Olin 10-aastane, kui ära kolisime ja elasime Tallinna ellu nii sisse, et polnud õega nõus tagasi kolima. Ka ema polnud nõus. Isa sõitis Tallinna igal reedel ja pühapäeval tagasi. Saaremaa kodu jäi Aia tänavas alles ja see on siiamaani meil suvekoduks. Suurlinna elul on oma võlu. Ikkagi uued sõbrad ja uus klass ja aerutamine. Eks isa tundis ka, et ta sinna väga pikalt ei jää, et ühel ajal jääb Saare KEKist väheks. Tagasi tulles maanduski ta ehitusmaterjalide ministeeriumis.

Ütle, kas saarlased on natuke teistmoodi ehitatud või seatud?
Ikka on. Kadakas ja juurikas. Sitked poisid on kõik. Ärakaranud saarlasi ehk ulgusaarlasi on väga palju. Saar jääb väikseks, aga juured on ikka seal. Suguvõsa ning päritolu on olulised. Seda kultiveerin ka oma lastesse, mis siis, et nad on sündinud Tallinnas. Ka nemad on saarlased. Suuremad Saaremaa patrioodid kui ma ise.

21 aastaselt olid maailma tipus ja ühel hetkel kadunud?
Mul ei olnud valikut. Olin võitnud liidu karika, võitnud kõik, mis võimalik… ja siis öeldi, et mu teeneid ei vajata. Ma ei saanud aru, mis lahti. Minu saatus otsustati Moskva spordikomitee tagatubades. Ma ei saanud seda vastust ka kümme aastat hiljem, kui küsisin asjaosaliste käest, mis tegelikult juhtus. Ise olen mõelnud, et kuna olin Tallinna Kalevis ega olnud nõus olema midagi muud, siis ilmselt seal kusagil vea tegingi. Ehk oleks pidanud ühingut või parteid vahetama. Aastail 1988–89 hakkasid uued tuuled puhuma ja tundsin, et võimalused on mujal.

Oleksid osanud siis aimata, et mõne aasta pärast oleks võimalik juba sini-must-valge lipu all minna?
Oleks seda teadnud, oleksin kindlasti sporti edasi teinud. Nagu öeldakse – lõin süsta maasse ja tuli otsa.

Olümpiamängudega olid seotud teisel viisil. Sul oli õnn kanda nii Torino kui ka Pekingi olümpiamängude tuld?
Jooksin eelviimast etappi tolle päeva lõpus, mis lõppes Torino vanalinnas ja pidin kandma tõrvikujooksja riideid. Valge suusamüts oli silmadele tõmmatud, kõik aplodeerisid mulle ja arvati, et olen Alberto Tomba. Muudkui pildistati, kuni lõpuks tulid turvamehed ja päästsid sellest summast. Sain tunda kuulsuse rasket koormat.

Kuidas Covidi aeg Hispaanias välja näeb? Kodust välja saab?
Sel aastal juba sai. Eelmisel oli minu arust natuke üle pingutatud Hispaania valitsuse poolt, et ei tohtinud uksest välja ka astuda ilma mõjuva põhjuseta. Ega see rahvale hästi ei mõjunud ja nende majandusele ammugi mitte. Kokkuvõttes on Marbella tundmatuseni muutunud, pooled söögikohad kinni, golfiväljakutel kohti vabalt saada, turiste pole. Maailm nüüd muutub ja vaatame, mis tulevik toob. Samas inimesed ehitavad, ostavad ja müüvad – kinnisvaraäri käib. Aga turiste ei käi ja selles mõttes võtab taastumine veel aega.

Kui palju sa üldse jõuad Eesti ja saarlaste tegemisi jälgida?
Kõik pealkirjad loen läbi. Jälgin sporti ja elan eestlastele kaasa. Toetan nii palju kui võimalik nii moraalselt kui rahaliselt. Olen seda teinud 30 aastat. Sport on hingelähedane ja nii jääb. Näiteks jalgpallis oleme kogu saarlaste pundi sponsorid. Mul oli aastaid Kohtla-Järvel oma jalgpalliklubi. Kui hakkasin kauplust rajama Ida-Virumaale, siis nägin, et asi on paha. Noored tuleb tänavatelt kokku korjata ja spordi juurde tuua, muidu on kõik varsti narkomaanid. Ei teadnud, et sellest kasvab välja nii populaarne klubi – fännid, vanemad, ägedad treenerid. Üle 300 lapse käis trennis, võitsime Eesti noorte meistritiitleid, unistasime tehiskattega väljakust. Seda sai tehtud 15–20 aastat. Mind jalgpalliga küll miski ei seo, aga muutsime ikka korralikult inimeste peaehitust. Ainuke nõue oli poistele, et klubis räägime eesti keelt ja see tuleb ära õppida. See oli tingimus ja õnnestus väga hästi.

Kuidas tundub ettevõtluse aspektist, kas saarlased on minemas samas tempos koos Mandri-Eestiga? Kas jõutakse järele, ollakse eespool või on vajakajäämisi?
Kindlasti annaks palju ära teha. Tuleb mõelda, kuidas ettevõtlikke inimesi sinna meelitada, et anda rahvale hoogu, tööd ja innustust. Luues keskkonda, et inimestel oleks seal mõnus olla. Saarlastel on üks halb omadus – kadedus. Kui nad sellest jagu saaks! Ei ole vaja naabri ega sõbra peale kade olla. Mina sain juba liidu koondises aru, et ühene paat ei sõida kunagi nii kiiresti kui kahene ja neljane. Mehed on vaja omavahel koostööle panna. Ei loe, et panen kõik kõvad kokku, vaid tuleb omavahel koostööd teha.

Kui saarlased sellest aru saaksid, et pole mõtet üksteisele kaikaid kodaratesse taguda, vaid koostöö loeb, siis Saaremaa majandus kasvaks kümme korda.

Kas on midagi, mida võiks Saaremaal rohkem arendada?
Tänapäeval, kui kõik on võimalik kodust lahkumata ära teha, siis ei pea ehitama uusi kontorihooneid. Inimesed võivad olla kodukontoris ja miks ei võiks need asuda kõik Saaremaal. Selge on ka see, et golfiväljak ja sarnaseid unikaalseid lahendusi tuleks arendada ümber spordiväljakute. Sportimine ja vaba aja veetmine on Saaremaa üks suur võimalus. Kodune loodus, väiksus ja turvalisus on alati väga suur eelis mandri ees. Meil võid jätta ukse ette võtme ja vargile ei tule keegi.

Aga kas ka siis, kui sild ehitatakse?
Arvan küll, et ka siis mitte. Kuigi mu isa ütles, et sild pole hea mõte. Mina arvan, et kui, siis juba tunnel. Sild on keset merd kole. Aga piisab ka sellest, mis täna on, sest praamiühendus on väga hästi organiseeritud. Olen olnud nii järjekorras kui jäävangis ja tänane ühendus on lausa ideaalne.

On sul käinud peast läbi mõte, et kolid kogu täiega Saaremaale?
Olen selline saare kivi, et sinna peale sammal ei kasva. Üle viie aasta ühe koha peal ei püsi, ikka kas ehitan midagi uut, kolin ringi või vaatan ringi. Ringi vaatamine sai alguse Kuressaarest, ilmselt ka lõpeb seal. Seetõttu oleme hoidnud ka suvekodu alles. Kuna täna olen igapäevaselt seotud ettevõtlusega, siis kahjuks Saaremaale kolida pole võimalik, aga kümne aasta pärast tundub reaalne. Hoian seal toimuval kogu aeg silma peal ja mul on hea meel, et Saaremaa liigub õiges suunas ning pole vaja muretseda.

Ettevõtja Jaan Koppel, kes 1985. aasta juunioride aerutamise MMil kaks kulda võitis, peab end hingelt tänaseni saarlaseks. Elamise on ta aga seadnud sisse Hispaanias, kus "golfihaigel" hea talvituda.