Oh seda pisikest põialpoisikest;
Oh seda kummalist päkapikumeest:
On veidralt väikene, naeruväärt tilluke,
Maailma mõõtudes ainete killuke,
Kuid mis ta kõik korda ei saada!

Siin uurib, puurib, vaevarikkalt nipib, näpib,
Seal lahkab, lõhub, osad uuest' kokku lapib;
Siin jagab rakukesiks liha, naha;
Seal piilub mineviku katte taha.
Ta kasti keerulisse veidra vaimu peidab
Ja selle turtsudes siis lendab, ujub, sõidab.
Toob välgu pilvist vähendama oma vaeva,
Või puurib uudishimus augu sinitaeva:
Toob alla päikse, kuu ja kaunid tähed, -
Vaid ootke: küllagi veel neile läheb!
On kõikjal urgitsemas tema otsiv mina,
Vaid pöörab oma mikro-, teleskoobi nina
Ja kerkib teadmatusest välja ikka uusi ilmu,
Et rahuldada hetkeks vaid ta jultund silma.
Kõik viskab tema hoolimatult katseklaasi,
Ons midagi, mis tema puutuda ei raatsi?

Ons paika, kuhu tema jalg ei küüni,
Kõik kaugused vaid mõni pangike bensiini!
On kauneim naine talle rakukeste hunnik,
Kel esiisaks antud ahv või tea, mis sunnik.
Maailm - see ainult väike aatomite kera,
Kõik muu, - ah tühi elektroone sära!
Ta juba maa ja taeva läbi käinud,
On kõike kuulnud juba, kõike näinud; -
Vaid puudub: endal vaja uusi olevusi luua,
Mis sealgi, - ainult Jumal troonilt alla tuua!

Oh seda ennatut pisisirgukest;
Oh seda jultunud ninatargakest;
On ise nii väike, nii armetult tilluke,
Kosmose keerises kuulmatu killuke,
Kuid jõudu ja julgust vaid vaata!

Helene Ranna oli Eesti esimene naiskirjanik, kes võitis kirjastuse “Loodus” romaanivõistluse oma teosega "Keha ja vaim" (1930). Saaremaal Kiirassaare külas Ranna talus sündinud Helene Tamberg võttis sünnitalu järgi kirjanikunimeks Ranna.

Üheteistkümnelapselise pere kuuenda lapsena sündinud Helene õppis juba 4-aastaselt vabalt lugema ja luges kõike kättesattuvat. 10-aastaselt läks tulevane kirjanik Loona vallakooli. Õppinud seal ühe talve, jätkas Kihelkonna Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Alguskoolis, mille kolmeaastase kursuse lõpetas kahe aastaga. Koolis õpetati nelja keelt: eesti, vene, saksa ja prantsuse. 1910 oli võimatu üht last suurest perest saata edasi õppima, sest see oli kulukas. Isa Reedik oli küll väga edasiõppimise poolt, aga oli sunnitud reaalsusega arvestama ja soovitas Helenel edasiõppimise plaane väheke edasi lükata, kuni väiksemad õed-vennad suuremaks saavad. Vallas levis tema kui õpihimulise ja keelteoskaja tüdruku kuulsus. Kui pärast I maailmasõda oli külakooliõpetajatest suur puudus, valis Kihelkonna vallavolikogu 17-aastase Helene tagaselja Kehila külakooli õpetajaks.

1923 - 1927 töötas ta Pidula algkooli õpetajana, siis vabastati Eesti riigis ametist kõik kutseta õpetajad. Pidula kroonikast on lugeda: "Koolitöös oli Tamberg intensiivne, tegutses hää eduga matemaatika, loodusloo, käsitöö ja tervishoiu õpetamise alal. Kasvatas õpilasi korralikule kodusele eluviisile ja puhtusele. Tegutses väljaspool koolitööd näitemängudes juhtiva jõuna ja oli esimene laulmises, oli lektorina üldhariduslikel kursusil ja pidas loenguid elureformist noortele." Pidula kooli "Pädagoogika nõukogu aruandes" (1923/24) on kirjas, et õpetaja Tamberg andis 29 "tegelikku" tundi nädalas: matemaatika, looduslugu (eluta loodus ja taimed), kodulugu III klassile, usuõpetus, maade teadus, ajalugu, käsitöö (tütarlastele), emakeel 7 tundi I komplektis (st, et klass oli jagatud kaheks).

Helene ainus ja kindel soov oli pääseda edasi õppima. Ta läks Tartusse ja sooritas Treffneri gümnaasiumi juures kogu gümnaasiumi ulatuses eksternina eksamid ning sai küpsustunnistuse. Seejärel astus 1930 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, mis oli ta peamine unistus olnud. Kirjutamise kõrval olid ta meelistegevusteks maalimine, käsitöö ja reaalainetega tegelemine.

Eesti suurim kirjastus Loodus oli 1927. aastast alates korraldanud algupärase romaani võistlusi. 1930. aastal kuulutas žürii koosseisus Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Jaan Roos, Johannes Silvet, Johannes Voldemar Veski võitjaks Helene Ranna romaani "Keha ja vaim". Esimest korda sai tunnustuse naiskirjanik. Järgmise naiskirjaniku võitu tuli oodata 76 aastat.

Pealkirja all "Uus naistäht kirjandustaevas" kirjutas ajaleht Vaba Maa: ""Keha ja vaim" on elu jaatav ja positiivne töö. Siin kirjeldatakse Saaremaa naisõpetaja elu. Raamatus on väga palju ja sügavaid stseene Saaremaa vaimlisest pimedusest." (5.10.1930). Romaani peategelane on "Kooliõpetajanna – erandkuju, naiskangelane, kes vastuoksa meeskolleegide omadele mitte ei hävine, enesetapuga ei lõpeta, alla ei käi, maalt välja ei rända ega saatuselt head lõppu ei jää ootama, vaid sitkelt raskusi võidab, kindlat eesmärki taotleb, oma tahet maksma paneb, ennast muljuda ei lase, vaid teisi mõjutab" (Artur Adson "Eesti kirjandus" nr 6, 1931).

Auhind oli rahaline ja andis Helenele – viletsa tervisega üliõpilasele – võimaluse ülikoolis õpinguid jätkata, kuid ainult kuni 1932. a sügiseni. Vaesus ja üha halvenev tervis ei võimaldanud ülikooliõpinguid lõpule viia. Sel perioodil teenis ta elatist peamiselt tõlketöödega saksa, inglise, vene, prantsuse ja rootsi keelest, sõja ajal aga aednikuna. Elu lõpuaastail voodihaigena andis õpilastele järeleaitamistunde matemaatikas, keemias ja füüsikas.

Helene Ranna on avaldanud ka kaks kogumikku vaimulikke luuletusi: "Luuletused" (1934) ja "Tähelennak" (1935). Tema sõnadele on loodud mitmeid meeskoori- ja segakoorilaule. Eesti XXII üldlaulupeo (1994) kavas oli Johannes Hiobi laul ühendkooridele "Ärkamine" Helene Ranna sõnadele.

12. juulil 1941 põles Tartu pommitamise käigus maani maha maja, kus oli Helene Ranna korter. Hävis kogu ta maine vara, muu hulgas ka raamatukogu. Eesti kirjanike liidu liige Helene Ranna-Tamberg suri 16. detsembril 1946 ja maeti Tartu Raadi surnuaiale.