“Tuttavate vastu oldakse lahke, kuid võõraste vastu tihti küllalt umbusklik. Lihtrahvas, kes kirjandust ja ajalehti ei loe, oli meie vastu tihti nii umbusklik, et isegi süüa ja öömaja ei tahetud anda, kuigi see kõigiti võimalik oleks olnud.” (Laabus, 1913, 15)

“Toas oli tähelepandav võrdlemisi suur mustus. Väga harvades majades (vähemalt põhjapoolses kihelkonna osas) oli kahvleid ja taldrikuid, söödi ühiseist kaussidest liigetega nugadega. Lusikad pandi pääle söömise laua kohale seina küljes oleva hammaspuu siise, kust need söögi-ajal jälle võeti tihti pesemata…Mehed, eriti põhjaosast (Kihelkonna khk - H.P) on sunnit käima suviti puutööl väljas (Mustjala mehed kraavitööl), mispärast naised teevad (ka osalt kui mehed kodus) kõik välised tööd - sõnnikuveod ja kündmised jne, ja kodu räpaseks jääb.” (Moora, 1922, 2)

“Saarlane armastab metsa maja ümber: talud ja külad upuvad rohelisse. Ainult üks küla - Karala - sünnitab erandi: küla ja küla ümbrus on lage” (Josep 1912, 28)

“Nägime palju inimesi, kellel on sündinud mõistus, kes kõnelevad kui kunstimeistrid, kes lauseid ehitavad kui stiili meistrid. Nägime naisi, kel piibud suus ja liigutused tüsedad ja nurgelised nagu meestel. Nägime mehi unistaja hingedega ja silmadega, kust teaduse himu välja vahtis. Vaesus ja Saare vaht - meri - tegi tõkkeid, pani piirid edasisaamisele” (Päss ja Leppik 1914, 4-5)

"Üle Orissaare silla. Ahah! Üks neiu vilistab põllul - hea märk. Rehkendan, et ju nad ikka nii eest ära ei jookse kut Muhus. ... Aga rahvas? Lähen süüa küsima. Näen kohe ära, et "ei keela". Et võõrast aidata, see komme näikse kohe sügavam olevat kui Muhus. Ta on ka võeraga rohkem läbi käinud. Aga mustad on saarlased, olgugi et "uhked” ei ole nagu muhulased. ... Üleüldse elatakse halvemini kui Muhus, olgugi et maa näikse parem olevat.

Tundub siin süüdi olevat ka saarlase hingeala, mis muhulase omast kaunisti lahku läheb. Saarlane on hulga leplikum kui muhulane. Saarlane lepib halva söömaga, kortli, ümberkäimisega. Tööd teha ta just usin ei näikse olevat, aga kui tööle pandakse, teeb kümne muhulase eest kui piltlikult öeldes. "Saab läbi" on vist saarlase õige vana sõna. Õige harva olen kuulnud saarlase suust nurinat. Isegi maksud öeldakse tarvilikud olevat. Muhulane seevastu on poliitikamees ja arvustab kõike ägedalt. See pikameelsus ja suurem lohakus teevad saarlase muhulase kõrval palju labasemaks - muhulane on "aristokraat" - aga ka südamlikumaks, ta ei ole nii umbusklik, kui muhulane. ... Saarlane on palju naiivim. Niisama naised, need ei ole need kinnised Muhu tüdrekud ja noorikud, kes ennast ehivad ja ehivad ja ainult iseendale. Saare tüdrukud püüavad juba võõra ees meeldida. Juba see, et rahvariie siin enamisti kadunud, näitab kohe, et naised on nii palju "arenenud". Endised rahva riided olid siin lihtsamad, robustimad kui Muhus (saarlase ükskõiksus). Ei olnud siin iseäralisi pulma riideid. Lõpupoole läksid rahvariided veel lihtsamaks ja vahetusid viimaks täiesti linna riietega. Muhulased arenesid jälle "sisse" poole: ikka suurema hooga asusid nad oma rahvariiete kaunistamisele ja mitmekesistamisele - see "protsess" kestab praegu veel edasi ja näitab, et nad sugugi ei mõtle oma riietest lahkuda, vaid alles linnamoodidele visa "konkurentsi" loovad. Saarlased arenesid "välja" poole, nad lasid endaga teha, mis taheti, ühes linna riietega tulid ka linnakombed - nagu muhulasedki arvavad - Saare naine ei viitsi nii tööd teha, ta jagab mehega töö ikka pooleks, kuna Muhus ikka rohkem töö naise teha on. Tüdrukud amüseerivad juba - à propos - huvitav võrdlus: kui ma Muhus ükskord tahtsin neiude sekka kiigele minna, põgenesid nad kiigelt mind sinna üksi jättes. Saares otsisid neiud pühapäevaõhtu ühes talus, kui juba pime oli, üles ja palusid mind nende kiigele tulla. Seal naerdi ja mürati õige vallatult. Mind kui võõrast võeti kohe hulka, vaatamata, et pime oli ja keegi mind ei tunnud ja tutvustamise peale hästi ei taipanudki, mis see on - vanavarakorjaja" (Jans 1920, 59-61).

. . .

“Saaremaa-kirjeldustes tõuseb kahtlemata esile J. Jans. Ta paistab olnuvat aktiivne ja avatud suhtleja, kes käis Kõinastu naistega saunas, Muhus ja Jõelähtmel pulmas, Saaremaa tüdrukutega külakiigel, ei varjanud oma nördimust ega heameelt, kui selleks põhjust oli, nagu sedagi, et “vanavarakorjaja tee on keeruline” - kui pea oli külameestega õllejoomisest haige. Tema kirjeldustele ja arvamustele lisab usutavust heatahtlik iroonia, millega ta suhtub ka iseendasse, samuti see, et ta ei võta midagi päris üheselelt, nähes nii head kui halba. Muhulasi pidas ta saarlastest töökamaiks, aga ka palju endassesulgunumaiks ja kavalamaiks, saarlased olid vähenõudlikumad, lihtsamad ja südamlikumad. Muhulastega võrreldes olid saarlased rohkem mõjustatud linnakultuurist, mis ilmnes kas või selles, et naised (mehed olid teinud seda juba varem nii Muhus kui Saaremaal) olid loobunud traditsioonilistest talupojariietest ning omaks võtnud ka mõningaid linnakultuurile omaseid jooni sugudevahelises suhtlemises.” (Heiki Pärdi, 1995).