“Moodsa kunsttantsu eesmärgiks on muuta tants jälle selleks, mis ta oma olemuse ja tehniliste võimaluste poolest õieti on, ja nimelt -- hingelise, vaimlise, kehalise elamuse kunstipäraseks rütmiliselt liikuvaks väljenduseks. Kostüüm, dekoratsioon, saatehelid, see kõik on vaid raamiks ja aitab rõhutada tantsu rütmilist ideed. Isegi tantsija keha on ainult tööriist, ainult vahend otstarbe saavutamiseks. Tants üksnes on suverään. Nagu muusikas rütmiliselt järjestatud helid, arhitektuuris -- rütmiliselt korraldatud ruum, nii on tantsus ainsaiks väljendusvahendeiks kunstiliselt reastatud väljendushood. On loomulik, et kunstteose raames kõik inimlikud tunded võivad ja peavadki väljendust leidma, kuid see väljendus peab siis olema kunstiliselt viimistletud, ta peab olema muudetud ühtlaseks kunstorganismiks. Nii näiteks palvet tantsuliselt kujutada ei tähenda mitte mingit ebakunstilist käteringutust, vaid palvet tantsida tähendab palumise ehk mõne teatud palve põhiideed väljendada ümmarguse vormilise terviku tantsukunsti vahenditega, keha väljendushoogudega. Ka seda mitte mõistuslikult, kaalutult, vaid tantsulise elamuse vahenditusega.

Muidugi pole moodsa tantsu teoreetiline alus veel lõplik, see on alles algastmel ja tema edaspidise arengu ulatust ei saa praegu veel ära määrata. Igatahes ratas on veerema pandud. Midagi on käärimas. Vana tants ei loo enam uut, ta ei rahulda ei vaatlejat ega tantsijat, sest hinges tundub uut ja tarvidus on uue järele. Nagu iga epooh tungib meiegi aeg o m a väljenduse poole. See on maksev tantsus, nagu teisilgi kunstialadel. Me ei tohi tuimaks jääda sellele tungile ja ükskõikselt vanu, kord seatud, nüüd iganenud radu tallata.”

Gerd Neggo oli eelkõige õpetaja. Neggo stuudio õppetöö põhialuseks oli arukate, väljendusrikaste, iseseisva loomevõimega lavatantsijate kasvatamine.

Neggode suur suguvõsa pärines Saaremaalt Pöide kandist. Enam on ajaloos tuntuks saanud Karl-Aleksander Neggo lapsed – arst Gundemar Neggo, kes oli abielus meie esimese etnoloogi Helmiga, Villem Reimani tütrega. Samuti Viktor Neggo, Ajutise Valitsuse komissar Saaremaal 1919. aasta mässu ajal. Hilisem õpetaja ja koolidirektor. Samuti nende õde Jenny Neggo-Võssokotsky kui tuntud ajakirjanik. Tema kirjutas kuulsaks Andrus Kivirähk kui varalahkunud kunstniku Oskar Kallise armastatu ja muusa.

Karl-Aleksander Neggo vennal Ottol oli oma abikaasa Amalie Lydiaga kaks last – tütar Gerd Elvine, kes sündis 9. novembril 1891 Kuressaares ja Edgar Richard, sündinud 24. detsembril 1893. Perekonna elust sajandi lõpul on üsna napid andmed. Nemad kuulusid nende hulka, keda tsaarivalitsus venestamisperioodil suutis ära hullutada oma maalubadustega suurtes Venemaa avarustes, sest Otto ja Amalie rändasid koos lastega Siberisse.

Irkutskis nende elu lootust paremale järjele ei andnud. Vanemad püüdsid elatuda käsitööd tehes, kuid sellega jalgu alla ei saadud ja peagi rändasid nad Eestisse tagasi ning seadsid end sisse Tallinnas. Seepärast jäi tütre Gerda hariduski üsna napiks. Enamasti oli ta koduõppel. Päästis kindlasti see, et tema ema pärines baltisakslaste Schillertite suguvõsast ja oli enne abiellumist töötanud Schillerti erakoolis Kuressaares õpetajana. Eks sellest tulenes ka, et tüdrukul noorest peale saksa keel kui sulavesi suus oli.

Kui Gerd Neggolt hiljem päriti, millal ta tundis esmakordselt tungi tantsimise järele, siis seda ta ei mäletanud. Teadis ainult seda, et kui tal lapsena millegipärast rõõmus meel oli, siis väljendas ta ennast ikka tantsides. Aga see oli tal küll meeles, kuidas esimest korda tantsuetendust nägi. See oli juhtunud siis, kui ta ühes vanematega reisis läbi Venemaa Sarmaatia lagendike Siberisse. Irkutskis tantsis tol ajal keegi kuulus venelanna ja väike tüdruk sai seda pealt vaadata. Ta ei saanud pärast etendust terve öö magada.

Vanematel polnud midagi selle vastu, kui nende pisike tütreke tantsu kepsutas. Tuttavad ja sõbradki vaatasid plikakese harrastusi heatahtliku muigega. Ei vanemad ega sõbrad teadnud siis veel arvata, et tüdrukule jäävad tantsuharrastused eluks ajaks külge. Oli kord kodune pidu, mis Gerdale kustumatult meelde jäi. Sellel koosviibimisel tantsis ta külalistele menuetti. Ise oli oma saavutusele uhke kui esimesele «avalikule» esinemisele.

Gerd Neggo pole kunagi hiljem rääkinud sellest, kuidas ta täpsemalt selle tähtsa otsuse tegi, aga 1918. aastal otsustas ta siirduda Tartusse tantsu õppima. Ema oli algul küll veidi selle vastu, kuid see vastupanu murti kiiresti.

Muidugi tundis Gerd Elmerice Partsi, kes oli tuntud Kuressaare hotellipidaja tütar, aga proua Partsil polnud aega enam teisi tantsijaid välja õpetada. Tema bioloogiline kell tiksus – oli ta ju tantsu juurde jõudnud küpses keskeas ja nüüd tahtis ta maksku mis maksab jõuda ise oma karjääri tipule. Kuid ta oli jõudnud oma esimeses koolkonnas tungla süüdata Ella Ilbakus. Just 1917. aastal tuli Ilbak Tartusse ja järgmise aasta algul astus üles oma esimese tantsuetendusega.

Ning Ilbak, ise veel noor ja alles õppiv, võttis Gerd Neggot õpetada. Tegelikult võttis ta terve väikese grupi asjahuvilisi. Oli alanud Saksa okupatsioon ja ta ei saanud välismaale sõita, et kusagil mujal oma tantsuharidust jätkata. Ilbaku stuudio asus Veski tänaval, vastu Sakala konventi, kus Gerd Neggo jaoks algas suur ja õige raske töö. Tuli teha väsitavaid harjutusi, tund tunni järele. Õhtuti pärast harjutuste lõppu oli Gerd surmväsinud, terve tema keha valutas. Polnud ka imestada. Ka tema oli juba 25-aastane, mis oli ilmselgelt liiga hiline aeg hakata tegelema tantsukunstiga, kui enne seda polnud midagi kehalist tehtud. Meeleolu oli tal sellest hoolimata suurepärane ja musklivalud ununesid ruttu. Kaks kuud kestis süstemaatiline õppimine Ella Ilbaku juures.

Ega seltskondlik elugi elamata jäänud. Samal ajal elas Tartus onutütar Jenny Neggo, kellega Gerd tihedalt läbi käis. Õpetajana töötas Kuressaarest pärit Johannes Aavik. Kas Gerd sai kunagi teada, et tulevane keeleteadlane sel kaunil suvel temasse kõrvuni armunud oli, seda me ei tea, aga Johannes Aaviku avaldatud päevaraamatust loeme, kuidas ta püüdis Jennyt ja Gerdat võluda oma viiulimänguga, kutsudes neid endale külla. Omamoodi armas on lugeda, kuidas Aavik ostis endale uue lipsu – «ilosa shlipsi, seotava kitsa, pikuti joonelise, ühel pool valged jooned mustal foonil, teisel violetid». Esimest korda otsustas ta selle kaela panna preili Gerda ees. Natuke edev see meie keelemees ju tõesti oli. Aga seda ei saa salata, et ta valis oma lemmikuteks siiski ainult intelligentseid tüdrukuid. Nad lugesid Gerdaga prantsuskeelseid luuletuskogusid, arvustasid uuemat kirjandust ja sügisel võttis tantsijatar temalt ka keeletunde. Paraku lõppes romanss, kui Johannes Aavik märkas Gerda sõrmes sõrmust pärast naise Tallinnas-käiku. Nukralt kirjutas ta 3. septembril: «Gerd Neggo juures käisin eile. Nägin tal uue sõrmuse, mis ta ütles mõne päeva eest saand. Seega keegi on talle kinkind. Kaks võimalust: kas P., kelle juures ta elab; või elomees J., kellega teda olen näind Vanemuise aias söögilauas ja kord vestibüülis. Vahest ta on J. salaarmuke. Kes võib teada. Aga mulle ükskõik. Lepin jo sellega, et mul vähemalt üks intelligent preili on, keda võin frenventeerida.»

Kuna Gerd Neggo oskas hästi mitut võõrkeelt, nende hulgas ka prantsuse keelt, siis sai ta Stockholmis Eesti konsulaadis koha. See koht tagas talle elamisvõimaluse Rootsi pealinnas. Peamine oli aga tantsu õppimine. Stockholmis sai Gerd õpetajaks Émile Jaques-Dalcroze´i endine õpilane Anna Behle. Lisaks sellele õppis Neggo Rootsis rütmilist gümnastikat Bess M. Mensendiecki meetodi järgi. Hommikust kuni kella kolmeni istus naine konsulaadis ja siis järgnesid harjutused stuudios. Hommikuse töö tegi ta korralikult, kuid vaimustuseta, kuna see tundus talle igavana. Seda suurema õhinaga harjutas ja õppis ta õhtuti Anna Behle'i juures. Need õpingud aga erinesid hoopis Tartus tehtud tööst. Anna Behle'i juures õpetati rütmikat. Poolteiseks aastaks jäi Gerd püsima Rootsi. Stokholmis nägi ta ka esmakordselt baltlanna Sent M'ahesa plastikat ja rootsi tantsijannat Ronny Johansoni. Pooleteise-aastase õppimise järel tuli Neggo tagasi Eestisse.

Tõenäoliselt Behle´lt oli Gerd kuulnud Rudolf von Labani kohta ja kuna teda huvitas tants kui kunst, tahtis ta Saksamaale edasi õppima minna. Sõit nõudis aga jällegi raha ja seda polnud perel sugugi ülearu. Peeti siis otsustavalt nõu ja vanemad müüsid ära klaveri. Selle eest saadud rahaga algas reis Saksamaale. Klaveri eest saadud summa polnud küll kuigi suur, kuid Saksamaal möllas sel ajal inflatsioon, mis võimaldas välismaalastel kergemini hakkama saada. Gerdale oli kergenduseks ka see, et 1920. aastate alguses oli Berliinis elamas, õppimas ja töötamas päris suur eestlaste kogukond.

Ungarlane Rudolf von Laban oli saanud klassikalise balleti koolituse ja püüdis sellele rajada moderntantsu õpetust. Moderntants tuli juhtida välja individuaalse geniaalsuse piiratusest ja ainukordsusest ning anda talle konkreetne tehniline baas teatud põhiliigutuste ja suundade süsteemiga. Uue lähenemisviisi omandamiseks tuli luua vastavad harjutuste kompleksid, neile iseomane tehnika ning metoodika. Moderntants tuli muuta kasutatavaks ka rühmatantsus. Seda kõike Laban tegigi. Hiljem on hakatud tema stiili nimetama ekspressiivplastiliseks vabatantsuks. Labani süsteem erines kõigest sellest, mida Neggo oli seni õppinud. Õpingud olid huvitavad, kuid elu oli Saksamaal raske. Sageli tuli rahast nappus kätte, nii et jätkus kuidagi ainult kuiva leiva ostmiseks, millega pidi mitu nädalat läbi ajama. Kui oli kõige odavam puuvilja aeg, siis söödi vaid seda. Labani kool töötas algul Stuttgardis ja hiljem Hamburgis. Neli tundi pidid õpilased päevas harjutusi tegema, peale selle veel proovid. Õpperuumid olid võrdlemisi viletsad, puudus näiteks isegi dušš. Hommikust õhtuni töötasid õpilased stuudios ja alles hilja õhtul said nad vabaks.

\1922. aastal moodustas Laban oma õpilastest tantsutrupi «Tanzbühne Laban». See oli 16-liikmeline ja koosnes kuuest mehest ja kümnest naistantsijast. Gerdast kujunes trupi solist. Laban lõi kammertantsude lava, kus esineti kaks korda nädalas. Berliini Nollendorfi teatris esines Gerd Neggo 1923. aastal esimest korda solistina «Hispaania rütmides». Ärevus enne eesriide tõusmist oli suur. Alles siis, kui tants oli ära tantsitud ja Laban Gerdale õnne soovis, taipas ta, et kõik olid läinud hästi. Ähmi täis, ei märganud tantsijanna isegi publiku aplausi peale uuesti lavale tänama minna. Alles siis kui Laban talle seda ütles, taipas ta, mis vaja teha. Ka Henrik Visnapuu, kes tema etendust Berliinis nägi, kirjutas kodumaa ajalehtedele, et Neggo esinemine jättis publikule väga hea mulje. Gerd Neggo esines ka Labani tants-tragöödias «Agamemnoni surm» Elektra osas. Etteasted toimusid Hamburgis, Berliinis jt linnades. See oli tiheda ja viljarikka töö aeg. Kuid paraku tantsutrupp lagunes 1924. aastal aineliste raskuste tõttu.

Jõudnud tagasi kodumaale esines Gerd Neggo 3. novembril Tallinnas Draamateatri ruumes, 13. novembril Tartus ja tegi siis ringreisi läbi Pärnu, Viljandi ja Rakvere. Turnee tõi talle ka kodumaal tunnustuse ja populaarsuse.

Need, kes teda tol ajal nägid, kirjeldasid noort naist tõelise tulesädeme ja mondäänse naisena, kel suits pidevalt suunurgas, nagu tolle ajastu naise suveräänsuse manifestatsioon. Vaba tants oli tihedalt seotud ühiskonnas toimuvaga. Selle harrastajate jaoks tähendas tants vabanemist naistele peale surutud ühiskondlikest piirangutest.

\1925. aasta jaanuaris alustas Gerd «tantsulise liikumisväljenduse» tundide andmisega Draamastuudios. Julgusest tal puudust ei tulnud, kuigi sel ajal töötasid Tallinnas kuulsad Litvinova ja Tšernjavskaja balletistuudiod, Tamara Beck õpetas väga erinevaid tantsustiile ja Rahel Olbrei oli alustanud oma tantsutrupiga Estonia juures. Naise meelest polnud kahtlustki, et linnas on ruumi täpselt veel ühe õppeasutuse jaoks – Gerd Neggo tantsustuudio jaoks. See avas uksed Pikal tänaval. Näinud ise piisavalt näguripäevi, hoolitses Neggo selle eest, et tema asutuses oleks kõik kõige parem – asukoht, dušid, tunnid, metoodika. Ta astus esile teotahtelise, missioonitundelise, sädeleva isiksusena, kes tuli oma kindla süsteemiga. Ta kehtestas nelja-aastase õppetsükli, mille lõpetamisel anti diplom. Hiljem võisid huvilised käia tema juures niisama tundides, see tõstis vaid meisterlikkust. Töötasid ka lasterühmad, kuhu ta võttis lapsi alates 6. eluaastast ja parimatest lõpetajatest moodustatud esindusrühm, millega käia külalisetendusi andmas.

Ida Urbel, üks Gerd Neggo esimesi õpilasi, on tantsijannat kirjeldanud järgmiselt: «Neggo oli šatään, väga sale, poisiliku joonega daam. Pikkades pükstes, suurte kõrvarõngastega, ametüstiga sõrmes ja suitsuga käes. Temas oli tolleaegset kaasaegsust, mis mõjus moodsalt./…/ Ta oli isiksus. Väga intelligentne ja intellektuaalne. /…/ Talle oli omane mingi karge joon. Ja mis tema õppemeetodi väga huvitavaks tegi, oli see, et ta nõudis õpilastelt ka omaloomingut, kas või lühikesi tantsufraase.»

Gerd Neggo stuudio sai nii kuulsaks ja tuntuks, et ilma selleta ei kujuta Eesti Vabariigi aegset tantsumaailma vist keegi ette. Muidugi oli selle põhjuseks plejaad väga tuntud näitlejaid ja tantsijaid, kes tema õpetust edasi hakkasid kandma. Olgu selleks siis Salme Reek, kes tantsis Neggo juures pea kümme aastat; Ida Urbel, kellest sai Vanemuise tantsujuht; Helmi Tohvelman kui legendaarne näitlejate liikumisjuht ja tantsuseadja; Edith Oltrop, kes rajas hiljem oma stuudio ja paljud, paljud teised. Salme Reek on kirjutanud Gerd Neggo kohta: «Tema improvisatsioonid olid need, mis panid inimese mõtlema. Et ilusat liigutust teha, peab oskama mõtelda. Oleks ju võinud ka olla: ei tule välja, ei saa hakkama. Neggo sellega ei leppinud. Nägi, mis sul tehtud on, ja andis aega, andis ka saali harjutamiseks.»

Naine ei jätnud unarusse ka enesetäiendust. 1931. aastal viibis Gerd Neggo lühemat aega Hamburgis ja Essenis, et tutvuda Labani tantsukoolide tegevuse ja töötamisviisidega. Tema tantsutrupi esinemised Soomes võimlemispidustustel olid väga menukad. Neggost sai Eesti Naiste Kehakultuuri Edendamise Seltsi juhtivliikmeid. Ta pidas loenguid, korraldas Narva-Jõesuu supelrannas suviseid kehatehnika kursusi, osales iluduskuningannade valimise žüriis, Estonia maskiballidel ja võttis igal aastal osa saarlaste kokkutulekust. Kahtlemata olid Gerd Neggo ja Paul Olak (Neggo abikaasa - MK) tolleaegse Eesti kultuurieliidi ühed väljapaistvamad liikmed. Eriti pärast seda kui 1933. aastal Paul Olakust oli saanud Estonia direktor ja ajakirja Teater peatoimetaja.

\1940. aastal muutus Eestis elu drastiliselt. Nõukogude võim pani Neggo stuudio kui eraõppeasutuse kinni ja Paul Olak sai lahti Estonia direktori kohalt. 1944. aastal põgenes Gerd Neggo koos abikaasa Paul Olakuga Rootsi. Neil õnnestus pääseda Arvid Noreni initsiatiivil loodud «kunstnike põgenikelaagrisse» Saltsjöbadenis, kus varjupaika leidsid paljud meie vaimuinimesed. Laagri vanemaks sai insener Erich Kaljot ning tinglikult kodust ja loovat atmosfääri sai nautida rida tuntud kunstnikke mitmelt alalt: Els Vaarman, Hanno Kompus, Rahel Olbrei, August Mälk, Riina Reinik, Rudolf Lipp, Eduard Tubin, Mari Kamp, Verner Nerep, tantsijad Maldutis ja Kõks. Juba sama aasta lõpul toimus Kontserthoone suures saalis põgenikkunstnike esinemine, mis sai tunnustava tähelepanu osaliseks nii rootsi publiku kui ka ajakirjanduse poolt.

Pärast sõja lõppu lagunes see kõik laiali. Inimesed hakkasid otsima püsivamat elukohta ja tööd. Kustusid lootused pääseda tagasi kodumaale. Gerdi jaoks järgnesid rasked aastad, kus tal tuli pühenduda abikaasa Pauli põetamisele, kes heitles tuberkuloosipalaviku ja depressiooniga. Viimaks mees 1949. aastal surigi.

Vastupidiselt sellele, kuidas oleks võinud arvata energilisest ja säravast Gerd Neggost, tõmbus ta Rootsis avalikust elust ja tähelepanust kõrvale. Gerdi vend Edgar oli naise ja kahe pojaga emigreerunud Austraaliasse Sydneysse. Mitmed onupojad ja -tütred elasid Ameerika Ühendriikides, nagu näiteks kunagi nii lähedane Jenny. Seega olid ka ainukesed lähedased omaksed kaugel.

Gerd ei proovinud enam avada tantsukooli. Ta õpetas Borgarskolas ja tegutses vahel Stockholmi Eesti algkooli lastega, aidates neil mõne näidendi jaoks tantsuseadeid teha või pidu ette valmistada. Isegi oma juubeleid ei soovinud ta lasta avalikult tähistada ega andnud intervjuusid. Ometi elas ta Rootsis terve pika elu. Kustus 1974. aasta 1. septembril aneemiasse ning maeti Stockholmi Metsakalmistule.

Tol korral seda kodumaal isegi ei märgatud. Uuesti hakati Gerd Neggost ja tema tehtud tööst rääkima 1990. aastatel. Alates 2011. aastast korraldab Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit igal aastal avaliku konkursi Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi kandidaadi leidmiseks.

Gerd Neggo (9. november 1891 Kuressaare – 1. september 1974 Stockholm), eesti tantsija, tantsulavastaja ja pedagoog; Heili Reinart, ajaloolane