Ennemuiste tahtnud vanakurat ka üht loomasugu luua, mis siis ka tema käsu ja valitsuse all pidid olema.

Tema läind ühe suure paksu metsa sisse, teind seal suure vaevaga sauest (mis sellepärast ka undisaueks peab üütama) kaks elaja keha valmis, üht isast ja teist emast sugu. Kui nüüd muidu keik valmis olnd, aga mitte veel inge sees, siis katsund tema puhumisega neile inge anda. Ta puhund keigest väest tuult undi kehase. Keha paisund küll jämemaks ja näitand, kui oleks ta kippuma akkand. Siis olnd ta väga röömus, et ta töö korda läheb. Aga kui ta puhumist järge jätnud, ajand unt tuult, mis sisse aetud, jälle välja ja ise jäend liikumata oma loomise paiga pääle. Nenda teind tema kolm korda, aga unt ei töusnud ilmaskis.

Kui vana undilooja nüüd selged aru oli saand, et omast väest undile inge ei vöind anda, siis läind tema Jumala käest nöu küsima. Jumal öpetand teda nenda ja ütelnud: „Ütle köva äälega: unt touse üles, murra kurat ära.“

Kurat läind oma loodud ingeta looma juure, langend suure paksu kuusepöesa taga köhule maha ja ütlend siis tasase äälega: „Unt töuse maast üles, murra kurat ää.“

Aga unt ei töusnud ühtegi. Ta ütelnud teist kord needsamad sanad natuke valjumalt, aga ikka veel nenda tasa, et kui unt töuseks, aru ei saaks, kuspool tema ääl olnd. Aga unt jäend ikka vaga. Viimaks üsna pahase meelega üüdnud ta öige kärmest: „Unt töuse üles, murra kurat ää.“

Unt töusnud maast üles ja akand selle pöesa poole minema, kus tema va looja köhuli maas oli. Kui nüüd vanamees seda näind, jooksnud ta suure rutuga puu otsa ja jäänd sedaviisi undist puutumata.

Aga tema viha käie tänapäävani ikka veel ta kohe, nenda et ta iga kord teda murraks, kui ta aga kätte saaks.