Kruus tasa krigisemas kanna all –
nii hulgun kuluhallis rannapargis,
suud-silmi uhub niiske uduvall.

Kalk kõrvu kriimustamas kiivitaja tärin,
puult viimne surileht mu põski riivab –
ta kergest puutest huulil tuksleb värin.

Tusk, pimedus mu südant pillutab ja rabab,
must kurbus nagu mere häälest suurduks.
Silm äkki keset uduhalli verevheretavat tabab:
üks väike põõsakene hallust, surma trotsind,
end uljana kesk roiskumist ja tühjust ehtind,
kõik viimse uhkuse ja elurõõmu välja otsind.

Mis kuhjund torked, solved, pettumus ning tusk, –
kui surilehed hingelt varisevad.

Jääb südamesse ainult hääduse ja õnne usk.
Nii tahan heretada kadu eel,
nii hääna veretada vihmas, puhtas, karges
ja lasta saasta loputada veel.

Ei näri enam südant ihkamine, viha,
ma lähen, hõlmad vastu tuult ja hinges tuulte müha,
ja huulte serval nukker naeruvina.