On midagi nimetu-kallist,
mida seletada ei saa,
ses kõlas karehallis.
Hea on lausuda: Saaremaa!

Seal ta on. Siit vaadates alla
nende valgete pilvede seest,
näen, kuidas ta rahutu kallas
nüüd lahku lööb säravast veest.

Veel ta lahtede sinasse upub,
üksnes laiud on nähtaval
nagu väikesed kollased nupud
meremaast, mis lainete all.

Ja üle siis kadakalaante
kord valgust, kord varjusid käib.
Tuul tolmuga lehvitab maanteel
vahuviirgudes sätendab väin.

Seda tuult ja ta lõhnu ma tunnen -
metsakohaga jootis ta mind
või tungis mu lapseunne
kui ööde ja tormide hing.

Nende väljade tumedad toonid
Ikka õhtu eel kiirgama lõid,
olid lindude huiked kui soovid,
Rännukihku nad endaga tõid.

Ehk praegugi silmil suuril,
nagu kivile tardunud näkk,
üks väike tüdruk seal uurib,
kus on pilvis see põrisev täpp.

Ja äkitselt mõistmatu, palav,
hull igatsus raputab last.
Ta jookseb, mis võtavad jalad,
välja õuest ja väravast.