Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.
On see õnn või on see valu –
armastuseviis on see.
Keegi kergelt paljajalu
tõttab läbi kastevee.
Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.
On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul...
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.