Kas on veel kuskil see kadakaaru, muru täis madalaid lillasid ohakatutte, mis näisid nii enneolematult ilusad? Soojas vihmasajus olid nad sädelevad ja pehmed, nende okkalised lehedki olid pehmed. Panin neile oma palja jalatalla, et ka tema neid näeks.

Ja mõtlesin: keegi teine ei tea seda, pole seda iialgi tundnud! Panin oma näo vastu vihma sõrmeotsi. Ja tajusin nende teravaid ning ühtlasi hajuvaid puudutusi.

See oli nagu purjusolek. Endasse mittemahtumine. Ses oli jagamatuse piina. Üksindusehäda. Marraskil ning narmendavat uhkust.

Olin laps ja mitte enam laps. Elasin iseendaga ja loodusega. Ma pelgasin inimesi. Pelgasin ja igatsesin läbikäimist nendega, mingit ürgset suhet nagu muu loodusega.

Aga võib-olla pole tõesti keegi teine peale minu kunagi tundnud seda muru, neid suuri lillasid õienupp-ohakaid, enneolematult ilusaid, seda vihma?

Ja ma võiksin selle inimestele anda, et mul oleks mingi läbikäimine nendega, armastus?

...

Leidsin paberite hulgast selle kirjapaneku ja jäin ta kohal mõttesse: kas ei kajastu ses loomeimpulss? Looming kui suhtlemisvorm? Väljapääs üksindusest? Võib-olla.

Murdeiga on avastuste aeg, suurim ellu sööst ja eluaplus. Ja alatine enesevaatlus ning küsimus: kes sa oled? Ei saada ega saada selgusele, sest kogu aeg sinus midagi muutub, puruneb, sünnib. Nahk on aga ülihell, kõik riivab, teeb haiget. Ümbritsev maailm asub suurde vastasseisu, ta on ehmatavalt ebatäiuslik ja ründamishimuline.

Püha maailmavalu, unustatud, mahasalatud, välja naerdud ja siiski püha maailmavalu!

Jõutakse äratundmisele enesest kui indiviidist, ainulaadsest, teistest erinevast olendist. Suhted kaasinimestega kaotavad oma igapäevase endastmõistetavuse: kes nad on, need teised? Nad peletavad eemale ja tõmbavad ligi.

Veel pole mõistetav osadus ja lepitus, ja ligimene on muidu üks vanaaegne sõna, millel pühapäevakooli imal maik.