Oma bioloogiaõpetajale

Ma tundsin loodust kui torkivat kõrrepõldu,
kust saadi must magus leib.
Kui looma, kelle liha aurab kausis,
koos tapaeelse kisaga mu kõrvus.
kui vikati all kiunuvat soomätta heina.
Kui pakast, mis hammustab mu pöidlaid.
Kui puudusepiitsa, mis surub mind põlvili
kartulivagude mutta.

Vähe, üsna vähe tundsin veel raamatuinimesi,
nende rabelemisi iseendaga,
viljatuid mõttekujutusi,
jumalasoni,
mis lõhestasid vaimu ja halvasid käsi.
Kuid see varitses.

Siis asetasid sina, tark õpetaja,
minu jaoks ühte maailmapilti, jumalusse ja
igavikku
mammutiluud, putukasilma ja liiliaõie,
unenäod, mis voolasid mu ihusügavikust
nagu laava,
kalade ränded ja luuletuse sünnivaeva,
šimpansi rauganäo ja taevalaotuse täheraamatu.

Ja südame,
tiksumas minus kui pahaendeline toonesepp
vahel.
Ja vahel kohisemas kui merede meri.
Ja kõik see oli kombatav
ja kompamist ootav,
Kare, põletav, valutegevalt suur.

Ja kõik see oli särav
nagu vainurästa vilistus
surnuaiamuru ja lehtivate tammede kohal,
keda nüüdsest pidasin oma vendadeks.

Olin noor ja võisin kõike seda libistada
üle huulte,
sosistades: vainurästas, Turdus turdus musicus…