Vaatan merele,
seljataga maailma mured ja mo elu.
Vaadates merele,
jääb mo seljataha näpuga näitajate sosinate melu
ja mulle meenub kodusaar,
kuid mitte pimelinna hämarad tänavad,
vaid meenub sünnikodu ja vanaema mereäärsed karjamaad
Reisilaevade tuled, mis merelt säravad,
meenutavad öises meres tormivarju otsivate traalide tulesid
meenutavad aegu,
mil ma ei osanud tunda veel erilisi muresid.
kuid siiski vaadates merele,
meenub mulle mo viinasurma läinud isa,
ka võõras vanaisa, kes oli alati purjus,
lõputute kodusõdade kisa, mäletan,
mo heatahtlikus südames kasvas kurjus
ja põgenemisplaan, mis viis otse keset pimelinna tänavate möllu.
Vaadates merele, meenutan kangelasi,
Piretit ja Suurt Tõllu.
Ma seisan silmitsi julma reaalsusega,
seljataga kambriukse login.
Vaadates merele,
meenub varahommikuste kalameeste kakuaamide podin
ja ööpäevaringselt töötav kalatööstus.
Vaatan merele,
seljataga röövitud mees,
ja veriseks pekstud lõustad, kõik, kes langesid mo saagiks,
Vaadates merele,
jääb mo seljataha läbikäidud tee
rannalapsest tänavakaagiks.