Arti, üldiselt teatakse sinust seda, et oled mõned aastad tagasi mandrilt Saaremaale tulnud, saarlannaga abiellunud ja töötad Hariduse koolis huvijuhina. Kuidas sa veel end iseloomustaksid?
Olen Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga. Rutiini langedes hakkan uusi väljakutseid otsima.

Sündisid 23. juulil 1988, seega oled hetkel 33-aastane mees. Kas kujutasid 15 aastat tagasi mandril gümnaasiumi lõpetades endale ette, et sinust võib saada Saaremaa elanik ja sealse kooli juhtkonna liige?
Sellel ajal ei osanud arvata, mida tulevik toob. Teadsin vaid seda, et lähen Kehrast välja ja vaatan, mida maailmal pakkuda on. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tundus loogiline jätkamine Tallinnas. Saaremaale kolimise mõte tekkis mõned aastad pärast ülikooli lõpetamist.

Mis on esimesed asjad või hetked, mida sa oma elust mäletad?
Kõige erksamalt on meeles suvised seiklused Käsmus. Meie suvekodu oli merepiirist umbes 40 meetri kaugusel, seega päevas üle 10 korra ujumas käia oli tavapärane. Hetkel ei kujuta ette, et elaksin sügaval sisemaal. Mere lähedus on endiselt oluline. Varase mälestusena tuleb meelde veel esinemine lasteaias. Pidin karu rollis olema, sest olin pigem ümarama vormiga laps. Minu esimene hüüdnimi oli Kakuke, millele ma lasteaia lõpu poole otsustavalt keelu peale panin.

Kas olid koolis usin õpilane või üritasid pigem seanahka vedada?
Olin pigem usin õpilane, aga piisavalt laisk, et ebahuvitavatest asjadest kuidagi kõrvale põigelda. Pigem panustasin kooliellu, olin õpilasesinduse liige ja paar aastat selle president. Aktustel oli mul tihti oma roll.

Mis su lemmikained koolis olid? Miks just need?
Lemmikained aja jooksul muutusid, aga üldiselt jäid need loodusteaduste valdkonda. Põhikooli lõpus tegin keemia eksami, geograafia ka meeldis. Bioloogiga nii tugevat sidet ei tekkinud. Olen käinud ka põhikooli matemaatikaolümpiaadil ja pääsesin edasi maakonna vooru. Keskkooli ajal hakkas rohkem kehaline kasvatus meeldima, sest sai klassikaaslastega erinevatel aladel mõõtu võtta. Käisin mitmeid kordi maakonna jooksuvõistlustel.

Kas Tallinna ülikool oli sinu ainus valik kõrgharidust omandada või kuidas sellega oli?
Kui gümnaasiumi lõpus ei ole õpilasel kindlat sihti, siis on valikute võimalus väga lai. Käisin lahtiste uste päeval nt Tartu Lennukolledžis. Sellel hetkel tundus mulle meelepärasem aktiivsete ja tervislike eluviiside väljakutse – seetõttu läksin õppima rekreatsioonikorraldust.

Miks läksid hiljem loodusteaduste pedagoogi eriala õppima? Kas tundsid mingil hetkel siiski vajadust just pedagoogina töötada?
Loodusteadused pakuvad mulle huvi ja olen kõrvalt näinud, et õpetaja töökoht on selline, mis on enam-vähem võrdselt tasustatud igas Eestimaa paigas. Seega pigem kindel ja turvaline valik. Hetkel olen aga suutnud siduda rekreatsioonikorralduse ja koolielu, mis on minu jaoks võib-olla sobivam variant.

Millega tegelesid peale ülikooli lõpetamist?
12. klassi lõpus alustasin tööd Rademaris. Seal sain seitse aastat kogemusi rattamehaanikuna, suusahooldajana ja üldse hea ülevaate spordivarustuse tehnoloogiatest. Ülikooli ajal ja Rademari kõrvalt läksin tööle ettevõttesse CityBike, kus tegelesin rattarendiga, viisin läbi jalgrattatuure Kadriorus ja bussiekskursioone Lahemaal. Pärast jõudsin mandril olles veel pool aastat töötada ettevõttes Inspired Universal McCann meediaplaneerija ja analüütikuna ning kaks aastat Nelijärve puhkekeskuses administraatori ja vanemadministraatorina.

Kuidas Saaremaale sattusid?
Abikaasa Andraga me pealinnas tervet elu veeta ei soovinud. Katsetasime elu ühikas, üürikorteris ja oma korteris, aga hing ihkas suurest kärast ja mürast eemale. Andra oli teise lapsega emapuhkusel ja minul tekkis võimalus Kuressaares tööle asuda. Üürisime oma Tallinna korteri välja, et jääks alles variant kolida tagasi, kui Saaremaal asjad ei laabu. Nüüdseks on korter müüdud, seega on need hirmud möödas.

Kas sa ei peljanud Tallinnast kusagile ääremaale elama asuda?
Saaremaal olin ma enne naisega kohtumist käinud mõned üksikud korrad, vanematega ekskursioonil ja kooliteatriga Miniteatripäevadel. Mandril elades on Saaremaale tulemine pigem nagu reis omaette. Saaremaalt mandrile käimine on pigem nagu „lähen käin ära“ sõit, sest niipidi tuleb tihedamini liikuda ja see ei tundu enam nii erilise ettevõtmisena. Saaremaale kolimise ees hirmu küll ei olnud, sest kõik eluks vajalik on siin ju olemas.

Kas Auriga keskuses avatud Apollo kino oli su esimene töökoht Saaremaal?
Tulime Saaremaale elama, sest sain töökoha Grand Rose Spa hotelli administraatori kohale. Sealt sain oma esimesed kohalikud tutvused, suhtleme siiamaani. Töötasin seal kaks aastat. Apollo kinno kandideerisin viimasel hetkel. Põhjuseks oli põnev väljakutse olla kaasatud millegi uue loomises ning öövahetustest pääsemine. Viimasest küll pääsesin, aga kinos lõppes töö tihti kella ühe paiku öösel. Korraliku kino tulemine Saaremaale andis minu arvates kohalike elanike kultuuritarbimisse suure ja positiivse tõuke. Töötasin kinos teenindusjuhina kaks aastat. Minu ülesanne oli tagada Apollo kino Saaremaa igakülgne toimimine ja tagada teeninduskvaliteet.

Kuidas sattusid tööle Saaremaa ühisgümnaasiumisse?
Saaremaa ühisgümnaasiumisse kandideerisin viimasel hetkel. Kuulutus oli isegi teist korda viimaseid päevi üleval. Rekreatsioonikorralduse eriala lõpetades kaalusin ühe võimalusena huvijuhi tööd, aga sellel hetkel sobivas asukohas pakkumisi ei olnud. Nüüd kahtlesin siiski pisut. Aga sain oma naiselt siiski julgustussõnad kaasa ja otsustasin kandideerida. 2019. aasta septembri lõpus asusin juba koolis tööle.

Oled ka 7.a klassijuhataja. Mida see töö sinu jaoks tähendab? Klassijuhatajatunde ju enam ei eksisteeri…
Jah, meil on nüüd väärtuskasvatuse tund. Eelmisel aastal olin esimest korda elus klassijuhataja SÜG-i 10. klassile. Küll ainult aastaks, aga ikkagi minu esimene klass. Sain nendelt noortelt piisavalt julgust, et jätkata sellel aastal 7.a klassi juhatamisega. Andsin endale muidugi aru, et tegemist on hoopis uute väljakutsetega ja ma pole pidanud selles osas pettuma, noored on mulle väljakutseid esitanud. Olen seadnud endale kaks eesmärki, mida klassiga arendada – empaatia ja meeskonnatöö. Loodan, et kahe aasta pärast lõpetab võimalikult ühtehoidev klass, kes aktsepteerib erinevaid maailmavaateid ja saab aru, miks inimesed erinevalt mõtlevad või kuidas võib mõjuda see, mida me ise teistele ütleme.

Öeldakse, et iga inimene kooliõpetajaks ei sobigi ja et selleks peab sündima või et igaühest armastatud õpetajat ei saa. Kuidas sa sellistesse väidetesse suhtud?
Nõustun nende väidetega. Tean inimesi, kes ei kujutaks end koolis õpetajana ette, kuid tean ka inimesi, kes selleks tõesti ei sobi. Teatud iseloomujooned või keelekasutus ei sobi õpetajatööga kokku. Usun, et mingi sisemine tahe peab olema, aga see võib aja jooksul tekkida. Mina mängisin algklasside ajal kodus kooli ja panin kaasõpilastele hindeid. Ilmselt oli mul mingi pedagoogi joon sees olemas. Minu ülikooliaegses tutvusringkonnas on palju pedagooge erinevates koolides üle Eesti.

Viimasel ajal on palju on räägitud sellest, et Eestis on tekkinud nn lumehelbekeste põlvkond. Kas jagad seda arvamust ja kuidas paistab Saaremaa selles valguses välja?
Ma arvan, et noored on teadlikumad oma õigustest ja agaramad neid taga nõudma. Otsitakse endale põnevamat tööd, mis tähendab, et ühest töökohast kinni hoidmine pole enam nii oluline. See võib jätta mulje, et noor ei taha teha rasket tööd, aga tegelikult on paljudel noortel väga head teadmised valdkondades, mida vanemad generatsioonid süvendatult õppinud ei ole. Teine küsimus on õpimotivatsioon, mis minu arvates on hetkel küll alla läinud. Ilmselt maailmas tekkinud olukordadest.

See tuleb lehelugejale ehk üllatusena, et sul on oma firma Active Life (aktiivne elu – MM toim). Selgita, millega see firma tegeleb?
Ütleme, et see on loodud suunitlusega turismile. Päris turismiettevõtteks seda kutsuda ei julgeks, sest aastaringselt palgatud giide ega suuri busse ettevõttel ei ole. Idee teha Saaremaal regulaarseid inglisekeelseid ringreise võtsin kaasa CityBike’ist. Tegevustesse olen lisanud jalgrataste rendi ja opereerin paadirenti linnuse vallikraavis. Mulle väga meeldib kohtuda inimestega üle maailma, kuulata nende lugusid ja samal ajal saan neile tutvustada meie endi imelist loodust ja kultuuri.

Kas on mõni hobi, millega hea meelega tegeled?
Vaieldamatu lemmik on võrkpall, mille avastasin põhikooli lõpus. Saaremaale kolides jäi see veidi soiku, aga nüüd olen taas leidnud võimaluse ja tegelen sellega 2-3 korda nädalas. Teist aastat käime naisega Sõleseppade õpetajate rahvatantsurühmas. Olen matkaklubi Tõll ja Piret liige. Proovin matkadele jõuda nii tihti, kui võimalik, sest jalgsi saab Saaremaa varjatud nurgataguseid kõige paremini avastada. Vahel võtan ette ka mõne jooksuringi.

Kuidas sa tunned, kas saarlased on sind kuue aastaga omaks võtnud?
Mina tunnen ennast Saaremaal hästi. Olen leidnud siin häid tuttavaid, kelle poole saan alati oma hädadega pöörduda. Seda, kas ma olen omaks võetud, peab kohalike elanike käest küsima. Mandrile tagasi pole saadetud, seega väga hullusti vist pole. Olen võtnud ka mõned kohalikud sõnad kasutusse – näiteks sokipöisel ja paargu. Pigem aitan ülejäänud pereliikmeid kui mõni „ö“ või „õ“ täpsustamist vajab. Nemad õpetavad mulle kohanimede õigesti käänamist. Mandri inimestele kõlab õigemini Kaarmas või Salmes, aga mulle kõlavad need juba vääralt.

Millise sõnumi sa Saaremaa inimestele edastaksid?
Avastage Saaremaad! Tihti kuulen, kuidas saarlased ise pole ühes või teises kohas käinud, kuhu ise sattunud olen. Soovitan julgelt kohalikel Saaremaad (taas)avastama minna. Kas olete Panga panga all jalutanud? Kas ka talvel? Kas Harilaiul maasse uppuvat paati olete näinud? Kas Soeginina pangal hülgeid olete vaatamas käinud? Või Viidumäe metsades vanadel rannaastangutel jalutamas? Sõrve militaarjäänuseid uudistamas? See loetelu on pikk. Leidke sellel suvel vähemalt üks uus koht, mida avastada. Saaremaa on pönev paik, kus köik on kena.