Mis meenub inimesele, kes kahekümnendates eluaastates tuli Kuressaarde end täiendama? "Eesti seltskond oli vähearvuline ja vaene mitte üksi varaliselt, vaid ka haritud jõudude poolest. Ainult üksikud olid jõudnud haridusele ja kui mitte jõukusele, siis vähemalt majanduslikule rippumatusele. Igal pool aga domineeris saksa keel ja meel, ning isegi venestuse laine polnud suutnud kuigi tunduvalt end maksma panna vaiksel meretagusel saarel. Rahvuslik ärkamine seisis tõsises mõttes alles ees.”

See noormees oli varem töötanud kooliõpetajana ja tuli Kuressaarde, et sooritada eksternina gümnaasiumi lõpueksamid ja kodukooliõpetaja eksam matemaatika alal, et edaspidi oleks võimalik jätkata õpinguid ülikoolis. Samal sügisel alustas ta tööd Kuressaare merekooli kolmeklassilise ettevalmistuskooli ja apostliku-õigeusu Nikolai koguduse kihelkonnakooli õpetajana.

2 aastat hiljem asus ta õppima ka Peterburi ülikooli õigusteaduskonda kuulates loenguid ja tehes eksameid sügisel, kui õppetöö Kuressaare merekoolis polnud veel alanud, ja kevadel, sest merekooli õpilased ruttasid merele niipea, kui see jääst vabanes.

Kõigele eelnevale lisaks töötas ta aasta kohaliku lehe “Hääl” toimetajana, kus alustas merenduse probleemide tutvustamist. Kuressaare merekoolis käis õppetöö enamasti vene keeles ja eestikeelne merendusalane sõnavara oli üsna puudulik. Seda lünka asus noormees täitma. Keiserliku merenduse arendamise seltsi kohaliku haruseltsi juhatuse liikmena asus ta toimetama Eesti esimest merekalendrit (navigatsioonilist almanahhi). Esimese väljaande trükiarv oli 800, tõustes järgnevatel aastatel tuhandeni. Kuressaares alguse saanud töö eesti merendussõnavaraga kestis 30 aastat ja päädis mahuka raamatuga “Kaubandusõigus- ja protsess”. Seal esinevad muuhulgas sõnad laevaperemees (reederi asemel), laevapere (komando asemel), veoleping (tšarteri asemel) jne. Toimetajatöö kõrval aitas ta Kuressaares asutada meremeeste seltsi ja vastastikuse merekindlustuse seltsi “Mereabi”. Ta oli ka Saaremaa Kooliõpetajate Liidu asutajaid ja esimees.

Ja muidugi sukeldus ta kohalikku ühiskondlikku ellu: “Ei või salata, et tööd tehti kogu aeg pidevalt ja jõudu mööda edukalt. Sajandi algul suikunud esimese Eesti Seltsi asemele tekkisid lauluselts "Lyra" ja Karskuse Selts, veidi hiljem ka Põllumeeste Selts. Kuid just seltside rohkus oligi, mis ei lasknud maksimaalselt ära kasutada kõiki jõude ja anda vajalikku hoogu eesti tööle. "Lyra" arendas vaikselt laulu ja muusikat, sama tegi ja isegi suurima eduga Karskuse Selts oma andeka ja väsimata koorijuhataja Karl Linnamägiga. [...] Meid, nooremaid, tõmbas aga vabahariduse-töö, ja selleks lõime koos mõne vanemaga Hariduse Seltsi, et sel teel sundida veidi jonnakaks muutunud “Lyrat” ja Karskuse Seltsi kõigi jõudude ühinemiseks vabamaks muutunud oludel uue “Kuressaare Eesti Seltsi” ümber. Viimane manööver õnnestus, ja Kuressaare Eesti Selts loodi endise kolme seltsi asemele, millesse nad kõik ära sulasid.”

Noormees valiti Kuressaare Eesti Seltsi juhatuse liikmeks, 2 aastat hiljem esimeheks. Sama aasta 1. oktoobrist avati ka vabahariduskursused. Nendest võttis osa ligi 40 inimest. Õhtuti õpiti usuõpetust, vene, saksa ja eesti keelt, matemaatikat ja joonistamist. Kursuste programm oli koostatud kolmele aastale.

See pole ikka veel kõik: ta oli Eesti Kirjanduse Seltsi kohalik usaldusmees, kuulus Kuressaare laenu- ja hoiukassa juhatusse ja oli Kaarma-Suurevalla Kaubatarvitajate Ühingu revisjonikomisjoni esimees, pluss veel tegevus õigeusu koguduses.

Tema suurimaks materiaalseks heateoks Kuressaarele sai Eesti Seltsile oma maja muretsemine. Tegu polnud tavalise majaga, vaid sakslaste kinnisvara, Meedla Pollide endise linnakojaga. Sakslaste kinnisvara sattumist “matside” kätte võib lugeda Kuressaares läbimurdeks rahvusliku kultuuri võidulepääsemisel. “Võimatuid asju peame me kätte püüdma,” nii kõneles noormees avakoosolekul.

See noormees oli Ants Piip, tulevane Eesti esimene riigivanem, välisminister mitme valitsuse koosseisus, diplomaat ja tuntud rahvusvahelise õiguse eriteadlane.

Kuressaare-perioodi mõju Ants Piibu hilisemas elus ja tegevuses on mitmeti tuntav. Bruno Pao, eesti mereajaloolane pakub sellise tõestuse: “Tutvustaksin üht iseloomulikku sündmust Eesti Vabariigi loomise päevadelt. Teatavasti nimetati Eesti Maapäeva liige, õigusteadlane Ants Piip 20. novembril 1917 esimeseks välisesindajaks ülesandega selgitada Eesti iseseisvuse tunnustamise võimalusi Euroopas. Ta sõitis Soome, Rootsi ja Taani kaudu Londonisse. Piibu visa ustekulutamise tulemusena teatas Inglise valitsus juba 3. mail 1918, et tunnustab Eesti Maanõukogu de facto iseseisvaks võimuks. Vähem teame aga seda, et Piip pani oma diplomaatilisele edule aluse eesti meremeeste abiga.

Esimese maailmasõja ajal jäi osa Eesti meremehi Inglismaale. Läänemere blokeerimise tõttu sakslaste poolt ei pääsenud nad koju. Sõjaolukorras olid nad teeninud kaunis suurt palka ja, taskud naeladest pungil, ootasid Liverpoolis sündmuste arengut ja kodumaale pääsemist. Merekooli endise õpetajana. kes oli ühe suve kapten Jaen Teäre laeval ka meremehena sõitnud, leidis Ants Piip nendega kontakti ja tegi ettepaneku Eesti iseseisvumise üritust jõudumööda toetada. Need tuhanded naelsterlingid, mis meremehed Eesti diplomaatilise esinduse avamiseks Inglismaal kokku panid, ei läinud tuulde. Kuressaarest pärit meremeestest annetasid raha Eduard Kiil, Aleksander Võsa, Mihhail Raun, Vassili Repp ja Juhan Selgest.

See sündis tänu Ants Piibu Kuressaare merekoolis sõlmitud sidemetele ja siin omandatud merelisele mõtlemisviisile. Eks ole tema hilisem kuulus kompromisside poliitikagi meresõidu algtõdedest pärit - otse vastu tormi pole mõtet rammida, targem on loovida ja ikkagi pärale jõuda.”