Kuidas sai sinust see, kes sa täna oled - tööalaselt?
Küllap mingid asjad alates sünniga kaasa pandud ja külge kasvatatud omadustest ning lõpetades külge kasvanud oskustega kujundasid mind selliseks arendaja sorti inimeseks. Ja Eesti merevärgis on, mida arendada. Mere kasutamine on Eestis aastaid vaat et tabuteema olnud, ja meil unub see endil vist ka sageli ära, et meri olemas on. Arengukavasid ja visioone ja plaane ja seadusi kirjutatakse ju maa peal. Kui seal aknast meri ei paista, siis võibki ära ununeda selline asi ju. Eriti Mandri-Eestis. Saartel nii kergesti ei unune.

Enda arenguga oli mul natuke see jama, et ma käisin enamustest distsipliinidest enam-vähem üle, aga ei olnud väga kõva käpp eriti milleski. Ülikoolis ütles mu lõputöö juhendaja Hardo Pajula, et “Anni teeb numbritel ja tähtedel vahet.” Õppisin EBSis. See oli mõnevõrra sunnitud valik sel ajal, sest riigiülikoolides oli küll tasuta õpe, kuid polnud õhtuõppe vormi. Ja tööl ma pidin käima, sest ülikoolides stippi ei makstud. EBSis oli tasuline õhtuõpe, õppemaksu maksmiseks sain õppelaenu võtta ja Eesti Telefonis käisin tööl. Niimoodi oli võimalik. Aga õnneks EBS sobis mulle. Seal oli riigiülikoolidega võrreldes teine mentaliteet ja õpe sisaldas nii numbreid kui tähti. Magistriõppes põhimõtteliselt numbrite ja tähtede kokkupanemisega ainult tegeletigi. Selgus, et ma olen selles…noh, võibolla mitte just kõva käpp, aga suht okei. Tuli välja, et see, kui sa suudad erinevaid distsipliine ühildada, on kah mingi väärtus.

Mis vast veel mõjutas, oli 16-aastaselt EÜEsse sattumine, 20-aastaselt Bornholmile õppima sattumine ja muusikakool.

Ja inimesed.

Eesti Telefonis sain üks hetk ülemuse nimega Indrek Puskar. Ta õpetas mulle midagi, mille peal lasen siiamaani liugu: “Igal koosolekul on kõige tähtsam leppida kokku, kes mida teeb mis ajaks; teisi asju pole vaja üles kirjutada.”

Ülikoolis tutvusin Jüri Sakkeusega, ta oli meil strateegia õppejõud. Tema kohta on teised Eesti äristrateegid ütelnud, et ta on Eesti parim äristrateeg. Hilisemas elus oleme koos tööd teinud (just nimelt koos tööd, kaks sõna) ja suhtleme siiamaani. See, kuidas ta mõtleb, on tähelepanuväärne ja sellest on kogu aeg midagi õppida. Ma arvan, et tema on minu mentor ja erialane õpetaja.

2006 kinkis elu võimaluse vahepeatuseks. Emapuhkus oli Eesti riigis täitsa olemas juba. Eks ma siis jõlkusin rohkem Saaremaa vahet, sest kodu ja vürtsikilu ja turvavõrgustik. Mingitkaudu tuli ettepanek hakata kolledžis personalijuhtimise ainet lugema. Ja siis väikelaevaehituse klastrit keerutama. Ja siis ettevõtluse ainet lugema. Ja siis väikelaevaehituse kompetentsikeskust välja arendama. Kolledži direktor Anne Keerberg sundis mind esinema. Ja siis inglise keeles esinema. Ma ei tahtnud üldse, ta põhimõtteliselt pidi ikka jõuvõtteid kasutama. Mõne aasta pärast ütlesin talle selle eest aitäh. Esinemisoskus on väga väga kasulik oskus ja esinemishirmu vastu aitab ainult esinemine.

Mul on tunne, et see, mis asja sa ajad, võiks mahtuda koondnimetuse “nutikas merendus” alla?
Merevaldkondade definitsioonidega on Eestis kehvasti jah. Minu peas tähendab “merendus” peaasjalikult meretransporti ja sellest ei tea ma sügavuti midagi. Meremajandus või sinimajandus hõlmab kõiki merega seotud tegevusvaldkondi, olgu nad vee peal, vee all või maismaal: meretoit (vetikate, kalade jms püüdmine, kasvatamine, väärindamine); merevarad (nafta, gaas, liiv, ..); energeetika (meretuulepargid, ujuvad päikesepaneelid, tõusu-mõõna energia, nende jaoks vajalikud ehitised ja konstruktsioonid); transport (laevaliiklus); sadamateenused (logistika, veo- ja laoteenused, sadamate ehitus); ranniku- ja mereturism; avalikud teenused (piirivalve, mereseire, ..); ja meretööstus (laevaehitus ja -remont, mereseadmete ja masinate, varustuse jms tootmine). Millega ma ehk rohkem olen tegelenud, on meretööstus.

Aga ma ei tea tehnikast ja tootmisest suurt midagi, ma tean seda, kuidas see sektor toimib ja mis tal vaja on, et veel paremini toimida. Mõnda asja olen suutnud natuke arendada ka, aga mu roll vist ongi olnud pigem mõtestamine (miks, mida ja kuhu on vaja), ühiste huvide määratlemine (miks keegi peaks tahtma seda teha – ja kui tahab, kas saab kah), vajalike oskuste ja teadmistega inimeste kaasamine ja siis hilisemates faasides see sõrme hoidmine, et “kes mida teeb mis ajaks”.

Aga nutikas muidugi, see ongi üleni nutikas. Merega seotud ükskõik milline tegevus nõuab olemuslikult rohkem nutti ja läbimõtlemist, kui sama tegevus maa peal.

Kas ma aiman õigesti, et tegutsed valdkonnas, kus on rohkem mehi kui naisi? Avalik vaade näeb meri + mees? Või enam ei?
Meretööstuses vist on, jah, rohkem mehi, kui mõtlema hakata. Tehnikaülikoolidesse pidavat kah endiselt rohkem poisse minema kui tüdrukuid. Samas, meremajanduse mõiste on lai - toidutehnoloogias, rannikuturismis ja keskkonnateadustes on naisi rohkem. Aga ei tea, mind pole mingid soorollid ja sättumused ja rahvused ja positsioonid jms kunagi seganud. Inimesed on inimesed. Mida ma küll olen tähele pannud, et kui on väga feminiinsed või väga maskuliinsed meeskonnad, siis need lähevad kumbki isemoodi imelikuks ja ei toimi hästi.

Pigem on mõnel juhul olnud selline…erialane eristumine. Kui töötad inseneride, töösturite ja teadlastega, siis on mõningane tehniline küündimatus teinekord suisa kasulik. See annab vabanduse küsida lihtsustavaid küsimusi. Ja lihtsustamine on kõige keerulisem ja aeganõudvam tegevus üldse.

Miks võiks tänapäeva noor valida meremajanduse oma töövaldkonnaks?
Sest Eesti meremajandus on arendamata ja sellel on kõik põhjused arenema hakata. Ja mõtelge, kui suur see valdkond on! Vaadake, mitmendal kohal maailma riikide hulgas on Eesti rannajoone pikkus ja kui suure osa moodustab Eesti mereterritoorium riigi territooriumist. Siis vaadake, kustkaudu toimub Läänemere laevaliiklus. Meremajanduses tekib järgmise kahekümnendi jooksul tegevust ikka väga erinevate erialade esindajatele.

Merega on selline iseärasus ka, et…noh, kui mingile tootele on lisatud eesliide “beebi-“ või “mere-“, siis nende sõnadega kaasneb vaikimisi hinnalisa. Vaata kasvõi walkie-talkie’sid. Kui on tavaline või kui on “beebimonitor”. See kehtib tööjõuturul ka. Võib-olla mitte päris igas meremajanduse valdkonnas, aga paljudes. Ja eks ta on põhjendatud sellesamaga, et iga asi, mis läheb merel kasutusse või mida tehakse merel, muutub kohe maise tegevusega võrreldes keerukamaks.

Eestisse tekivad lähiaastatel:

1. Avameretuulepargid muidugi, mida on vaja hooldada, remontida, juhtida, monitoorida. Neid ühendavad merekaablid, mida on vaja pidevalt seirata ja vajadusel remontida. Selleks on vaja seadmeid ja masinaid. Keegi peab neid seadmeid arendama, tootma ja kasutama. Merel töötavatel inimestel ja seadmetel on vaja vastava funktsionaalsusega laevu ja sadamaid. Keegi peab need laevad ja sadamad arendama ja ehitama. Need muutuvad järjest autonoomsemateks ja targemateks. Tuuleparkide ületootmise puhul tuleb välja mõelda, kuidas see energia salvestada. Salvestatud energiaga tuleks midagi peale hakata. Kes leiutab esimese avamere-tankla, kus tuuliku energiaülejääk tehakse vesinikuks, mille laev saab merelt lahkumata peale võtta? Eesti ja Läti vahelt käib päris palju mereliiklust läbi, ideaalne koht sellise asja katsetamiseks:)
2. Avamerekasvandused. Kala, vetika, karpide, mererohu, me ei tea veel, mille. Kasvatamiseks on vaja välja töötada või Eesti rannikuvete jaoks kohandada mingisugune tehnoloogia, kuidas neid asju siis kasvatada. Kas võrgud või sumbad või midagi muud. Siis on veel võimalusi välja mõtelda, mida selle kasvatatud saagiga peale hakata. Kas mererohi teha madratsiks, biokütuseks või loomasöödaks? Mida see rohi sisaldab, äkki saab hoopis meditsiinis kasutada. Või kosmoses. Või saab sellest paberit äkki teha.
3. Mereseire ja merekeskkond. Rannikuprotsessid ja mere digitaalne kaksik. Kuidas ehitada sadam, et ta igal juhul muutuvale kliimale vastu peaks, jääle ka? Millised peavad olema sadamasüsteemid, et teenindada kõike seda, mis mere peal toimuma hakkab? Kuidas saada infot, mis olukorras meri on, ja milline olukord meid rahuldab? Millised tegevused teevad mere puhtamaks ja millised mustemaks? Millist mereelustikku milline allveemüra segab ja milliseid mitte? Miks angerjat ja turska enam ei ole ja kas need saaks kuidagi tagasi tuua? Kuidas uppunud kalavõrgud merest kätte saada, et elukad neisse ei sureks? Mida nende võrkudega teha? Kas traalipüüki saaks teha kuidagi vähem agressiivselt?
4. Alternatiivenergia. Ma ei hakka isegi pakkuma. Meri on Mendelejevi tabelit täis. Jätkake ise:)

Keegi peab kõik selle välja mõtlema, keegi peab selle äriks tegema ja keegi peab hoolitsema, et me selle tegevusega oma merd ära ei solgi. Nende kolme etapi juures on tegevust väga mitut liiki teadlastele, inseneridele, turundajatele, ettevõtjatele, mehaanikutele, robootikutele ja isegi sellistele minusugustele, kes ei oska midagi sügavuti.

Milline võiks olla nö tavasaarlase seos merega? Praegu tundub, et suviti Mändjalas ujumine ja suitsukala söömine - või eksin?
Kes on tavasaarlane? Ma ei tea. See on vast tõsi, et lähiajaloos on põhjuseid ja võimalusi merega suhtlemiseks järjest vähemaks jäänud. See vahe on, et Saaremaal kasvanud inimestel on tavaliselt raske koduneda kusagil, kus pole mereõhku, tuult ja võimalust isu korral lihtsa vaevaga mere äärde minna. Nagu elaksid majas, kus pole aknaid. Tehke saarluse aines uurimistöö ja selgitage välja, milline on noor- ja vanapurjetajate, kutseliste kalurite ja surfarite osakaal rahvaarvust. Ma väga ei imestaks, kui Saaremaa juhiks seda edetabelit.

Sinu enda kõige ägedam, ilusam või olulisem merekogemus Saaremaal?
Oi. Vist see, kui Püüa Marko ja Kommeli Kutt kamandasid mind jahtlaev Volli rooli. Läksime Nasvalt Abrukale, aga ilm kujunes karvaseks, neil endil oli tekil purjedega tegemist ning need kaks igavesti suurt mandri poissi, kes muidu pidid kapten Kommeli iga käsku täitma - need toitsid teine teispool pardas kalu, näost valged ja tukad ripakil. Mul olid Abrukale jõudes kerged kehavigastused, aga äge oli ja väga uhke olin. Merehaigus vist tekib adrenaliinipuudusest. Kui sul on midagi teha ja sinust midagi sõltub, siis ei hakka halb.

Milline sa tahaksid, et Saaremaa meremajandus oleks 10 aasta pärast?
Tahaks, et oleks juhtunud mõnigi neist, mida ülal meremajanduse lähituleviku arengusuundadena loetlesin. Ikkagi kõige olulisem on, et Saaremaa saaks oma rannikule plaanitud tuuleparkidest energia kätte, iga jumala küla. Energia, andme-edastusmaht ja raha on asjad, mida ei ole kunagi liiga palju.

Samamoodi, võimalikult palju tegevusi, mis ülal loetletuga seonduvad, võiks jääda Saaremaale. Need laevad ja seadmed ja sadamad ja hooldused ja remondid ja vähemalt rakendusuuringud me peame ise suutma siin ära teha ja vähemalt mujal leiutatud tehnoloogiad enda rannikumere spetsiifikale kohandada. Üksi muidugi pole võimalik, seega on vaja kõikvõimalikke rahvusvahelisi kontakte ja sõbrasuhteid tarkade inimestega. Meid on nii vähe, meil ei saagi kõike tarkust olla. Aga nii targad ikka peame suutma olla, et tarkusel ja lollusel vahet teha.

Sealt edasi, ma arvan, tulevad tagasi ka külakoolid ja toimiv ühistransport ja inimestel tekib võimalus hajusamalt ja looduslähedasemalt asustuda. Ja muidugi on meil siis rohkem inimesi, aga ruumiprobleemi pole siin veel näha olnud.

Anni Hartikainen: "Sündisin 1975 Tartus. Elan Saaremaal. Olen töötanud Telias ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Endiselt olen seotud Eesti Meretööstuse Liiduga. - - Olen juhtinud projekte ja meeskondi, lugenud ülikoolis ettevõtluse ja organisatsioonikäitumise kursuseid, juhendanud lõputöid, teinud mõned uuringud ja strateegiad. Osalenud Baltikumi esimese laevade mudelkatsebasseini arendamises.Õppisin EBSis ärijuhtimist, spetsialiseerusin majandusteooriale ja magistriõppes käitumisteadustele. Doktorantuuri jätsin pooleli ja ei kahetse midagi."