ruumilises mõttes on enamik inimese ehitatut positiivne. see pole mõeldud hinnangulises plaanis. jutt käib ainult ruumist – suurem osa ehitatut eendub maa pinnal – tsikuraadid, püramiidid, lossid, majad. need kõik on positiivsed ehitised.

aga mõtleme korra kaali kraatrist – sellises taustsüsteemis on kaali kraater negatiivne ehitis. ta on ehitatud maa sisse, teispoolsusesse, pinna alla, mitte pinna peale, nagu ehitised enamasti. kaali meteoriit ehitas selle kraatri, oma tohutu löögijõuga. enamasti ehitised nii kiiresti valmis ei saa, aga meteoriidi töö saab küll valmis ühe hetkega. inimesed ei saa meteoriidilt kiirust õppida (nii nagu ei saa õppida tigudelt aeglust) – meil lihtsalt pole enamasti nii palju energiat korraga kusagilt võtta. aga me võime meteoriidilt õppida mõjujõudu. kaali meteoriit ehitas oma negatiivse arhitektuuri pinnasesse vähemalt 2700 aastat tagasi. ja me mäletame endiselt tema kätetööd. ja mitte lihtsalt mäletame – kui mööda juhtume sõitma, käime ka vaatamas.

inimese vaatepunktist on maa-alune ehitamine alati keeruline ülesanne ja ka tulemus ei ole enamasti inimesele väga mugavalt elatav. on muidugi erandeid, nagu metrood ja tunnelid ja keldrid, aga ega keegi vabatahtlikult ikka väga pikaks ajaks maa alla elama ei lähe. me eeldame, et maa all on pime ja vaikne, ja üldjoontes see peab ka paika. maa alla minnakse mõnikord siis, kui üldse midagi näha ega kuulda ei taheta. võib minna sügavasse koopasse ja siis tõesti pole mitte midagi ei näha ega kuulda – see on sensoorne isolatsioon. aga kuna inimese aju ei saa sellise olukorraga rahule jääda, siis väidetavalt hakatakse ka sellises olekus nägema ja kuulma juhuslikke pilte ja helisid – aju hakkab inimesele andma on iseseisvat kontserti, ja millises vormis täpselt, ei oska inimene ise ette aimata. kunsti- ja muusikasündmusena on see siiski äärmuslik kogemus ja tõenäoliselt ei saa väga suurele populaarsusele panustada.

aga ehitada saab isegi veel sügavamale maa alla. maa alla ehitab väga hästi näiteks vesi. vesi uuristab maa sisse praod, käigud ja õõnsused. mõnikord tuleb vesi siis ka maa peale vaatama, mis päikesevalguse käes toimub. selline asi on hästi näha näiteks odalätsis, karstiala vesi pressib oma maa-alustest kärgedest ja kambritest välja pinnale ja voolab seal allikatena päikesevalguse käes ringi ja peegeldab. torgu kuningriigi viinamäetigudega sarnaselt võib sellist maa-alust ehitamist pidada samuti võrgustikuliseks, sest kogu see kärgede, kambrite ja pragude süsteem ongi üks suur maa-alune võrgustik, mille vesi aeglaselt valmis on ehitanud.

kui on üks asi, mida selliselt veelt võib õppida – siis see on oskus koguda pika aja jooksul kokku suur materjali- ja energiahulk, ja siis pressida see maapinna pragudest välja – teha see päikesevalguses nähtavaks. aga mitte kõike korraga. ükskõik kui palju vett niimoodi pinnale pressib, põhjavee tase sellest ei muutu. see ei saa otsa. samamoodi – kui tahta, et muusika või teater või kunst tuleks kusagil spetsiaalselt selleks tehtud kohas nähtavale, tuleb tekitada olukord, et ta pressiks ennast välja sügaval maa sees olevast kärgede ja kambrite süsteemist. teda peab olema nii palju, et ükski pinnaletulek ei kahandaks maa-alust survet. positiivse ehitise all peab olema teistpidine, negatiivne ehitis. väljavoolu taga peab olema pealevool. siis on küll võimalik valmisehitatud ruume muusika ja kunstiga täita.