niisiis, me mõistame, et kuuse all ei saa enamiku ajast aastas pilli mängida. ja ometi jääb kahtlus – aga võibolla ikkagi saab ka? võibolla tuleb lahendusega lihtsalt tööd teha, ja mitte kujutada endale kohe ette tuledest säravat betoon- ja terastahukat. betoon- ja terastahukas on muidugi lihtne ja veenev. aga võibolla võiks torgu kuningriigi tigudelt õppida võrgustikku.

lisaks on tahuka ja võrgustiku vahel veel terve üleminekuvormide kaskaad. näiteks pärdi keskus oma loodusesse sisse ja sealt välja sulava kontseptsiooniga. või spektri teises otsas metsa ehitatud puust kõlakojad, kuhu saab lihtsalt möödaminnes hõigata, aga kus saab korraldada ka pühendunud muusikute soolokontserte.

varem oli tahuka-kontseptsiooniga suhteliselt lihtne – igale poole ehitati kultuurimaju ja rahvamaju. sest liikumine võttis aega. tänapäeval saab üsna kergelt kohale ka sinna, kus on ainult kitsad metsateed. igaüks, kes on käinud eriskummalistes kontserdipaikades, hakkab mõtlema, kas maja ehitamine ühte kohta on üldse õigustatud. maju ja sündmuskeskusi ehitatakse palju, aga võrgustikus saab keskenduda sündmusele endale.

ja niikuinii on alanud posturbanistlik pööre – linnad ja suured keskused pole enam nii tähtsad, kui nad olid. võibolla pole seda veel väga selgelt märgata, aga tegelikult see juba toimub. on kuulda jaapani tipparhitektide tendentsist suunduda väikestesse küladesse ja töötada seal koos kohalike elanikega välja ehitusprojekte, mis sobiks täpselt just nende külade vajadustega. nad mõtlevad suurelt ja ehitavad väikselt, sest pärast linnaehitusest eemaldumist on nad veendunud, et just väikselt ehitamine on vajalik. ehitada just nii palju, kui saab efektiivselt igapäevasesse ellu rakendada ja kõik, mis jääks üle, jäetakse kohe mängust välja.

teiseks kavandatakse ja ehitatakse sellised projektid kohe kohaliku loodusega kokku, vormid ja lahendused sulatatakse loodusesse sisse. ühe suure asemel tehakse mitu väikest, vahel isegi palju päris väikseid. tegevused ei pea olema koondatud, vaid just hajutatud, mitmes kohas korraga, nagu kihid üksteise peal ja üksteise taga. ja neid kihte täidavad kogukonnapõhised tegevused, mis koondavad ja tugevdavad kogukondi.

jaapanlased ütlevad, et esiteks on linnad hakanud ennast ammendama ja neis on üha vähem võimalik rakendada loomingulisust. teiseks ei väärtusta 1990ndatel ja hiljem sündinud põlvkonnad enam linnades elamist – hakatakse suunduma väiksematesse ja loodusega rohkem seotud kohtadesse. need kohad tahavad arendamist uute reeglite järgi, need ei ole enam need reeglid, mille järgi linnad suureks ehitati. üha rohkem mõeldakse suurte looduslike territooriumide ja väikeste intensiivsete võrgustikusõlmede kontekstis. see tähendab – saar ise võib olla kontserdimaja. iga tuulik võib olla kontserdisaal, igas metsatukas võib toimuda kontsert. lihtsalt tuleb luua selliste ettevalmistatud ja tegutsemisvõimeliste väikeste kohtade ja ruumide võrgustik, mis toetab kontsertide võrgustikku.

piletiga suletud ruumist saab minna linnaruumi, linnaruumist saab minna puude alla, puude alt saab minna igale poole saarele. kogemus muutub totaalseks, kontserdikülastaja tuleb ja läheb, nagu tahab. kunagi ammu üllatas euroopast tulnud inimesi silt eesti paksus võpsikus, mis ütles : internet 100 meetrit. tollel ajal pidid inimesed veel kogunema netiühenduse nagu lõkke ümber. see kauge aeg oli umbes 20 aastat tagasi. kõik on kiirenenud. juba praegu võib võimendatud reaalsuses kontsert toimuda ka siis, kui kedagi parajasti kuulamas ei ole. ja seda saab kuulata ka siis, kui keegi parajasti ei mängi. kohalolek ja äraolek ei ole võimendatud reaalsuses nii totaalsed nagu muutmata füüsilises ruumis. kunst pressib ennast maa pragudest välja nagu arteesia vesi.

selline infoväli ei vaja ühte kindlate piiridega maja, sest ühest majast jääb lihtsalt häirivalt väheks, kui kasutada on kogu saar.