19. sajandil ei olnud eestlastel muid suuri muusikahooneid peale kirikute. aga igaüks, kes sai, ehitas endale maja. kirikutega võrreldes olid need majad muidugi väikesed, aga kindlasti neis lauldi ja mängiti harmooniumil luterlikke koraale, ja vahel ka keerulisemat muusikat, näiteks bachi ja telemanni. nii et iga sellist väikest eraehitist võib vaadata ka osana suuremast kontserdipaikade võrgustikust. lihtsalt inimesed ei olnud veel kokku leppinud, et kollektiivne muusikakogemus võiks põhineda ka massiivsel rahvakogunemisel (kuigi, nagu juba öeldud, kirik oli suuna ammu kätte näidanud). staadionikontserdi leiutamiseni läks veel aega, ja ega ka seda ilma ehitamata ei saa – staadion tuleb ikkagi valmis teha.

19. sajandi saaremaa kultuurilise mõjuvälja üks kõige olulisem kujundaja oli martin georg emil körber. körber saabus saaremaale 1842. aastal. 1845. aastal pühitseti ta anseküla maarja koguduse vaimulikuks.

1864. aastal jõudis körber veendumusele, et kohe kukub anseküla kirik kogudusele kaela, ja tal oli ilmselt õigus. et midagi ei juhtuks, oli kirikus keelatud kõvema häälega laulmine ja kirikuust ei tohtinud keegi suure hooga kinni visata. et olukorda parandada, tuli leida ressursid ehituseks. selleks andis körber välja vaimulikku ja ilmalikku kirjandust, korraldas kontserte ja heategevuslikke üritusi. kiriku ümbrusesse hakati rajama parki, ansekülla istutati männik. seda männikut peetakse siiani saaremaa vanimaks metsakultuuriks. ja ka ehitama sai hakata – vana kiriku alusmüüridele rajati neogooti elementidega nelinurkse koori ja ühelöövilise pikihoonega uus kirik. 1867. sai valmis ka torn. töö pidas vastu kolmveerand sajandit – 1941 pistsid taganevad venelased kiriku katuse põlema ja 1944 lasksid taganevad sakslased selle üldse õhku. 1952. ehitati samale kohale anseküla tuletorn. see püsib siiani ja on vahepeal pikkusesse kasvanud, et puudest üle ulatuda. tuletorn töötab päikesepatareide peal ja on sellisena ilmselt nähtavam kui kirikutorn kunagi olla suutis. eriti pimedas.

aga martin körberit tuleb meenutada veel ka ühe teise asja pärast. körber polnud sugugi rahul rahva lauluoskusega. et see paremasse seisu saada, kirjutas körber ligi 700 vaimulikku laulu. 1862. aastal toimus martin körberi juhtimisel kuressaare linnuses esimene eestikeelne avalik koorikontsert. lauldi 1 saksakeelne ja 20 eestikeelset laulu. körber ise kirjutas selle kohta hiljem: „kuna aga rahvuslik ilmalik kontsert saaremaal millekski täiesti ennekuulmatuks osutus, oli selleks saksa publikut nii rohkesti kohale ilmunud, et see saaremaa suurim saal rahvahulka mahutada ei suutnud ja paljud pidid väljas läbi avatud akende laulu pealt kuulama.“

mööda on läinud 160 aastat, aga probleem on sama – ei ole piisavalt avarat kohta, kus muusikat kuulata. sellepärast peeti järgmine saaremaa massiline muusikaüritus vabas õhus – sõrve sääre kõige kitsamas kohas üüdibe külas massi talu koplis. sisuliselt oli tegemist 4-häälse staadionikontserdiga, kohal oli rohkem kui 500 kuulajat, kes pimeduse saabudes süütasid oma tšäksid, tõstsid need pea kohale ja kõikusid laulude rütmis mõtlikult nagu merelained sealsamas lähedal.