kunagi oli tuulik väga tähtis asi. siis see tähtsus kadus, tuulikud taandusid maastikke maaliliseks muutvate ilusate, aga kasutute objektide rolli. ja siis nad tulid tagasi, suured ja valged. nende tiibadelt peegeldus tulevik, aga tegelikult tõid nad endaga kaasa ka terve trobikonna probleeme, nagu näiteks ulgumine, stroboskoopilised valgusefektid ja materjalid, millega ei osata midagi peale hakata.

maja ei pööra ennast peaaegu kunagi päikese järgi, aga selles osas võiks majad küll õppida taimedelt või tuulikutelt. tuulik ei saa töötada, kui tuult pole, tähendab, tuleb olla tuule suhtes õiges positsioonis. juba rooma insener vitruvius kirjutas, et linna ehitades tuleb arvestada tuulte suunaga. aga õigesti kasutab seda ideed ainult tuulik.

tuulikus on alati mingi muusika. kui eeldada, et muusika peab kindlasti olema tehtud häälestatud pillidega, siis muidugi ei pruugi tuulikus muusikat kuulda. aga juba rohkem kui sajand on tehtud tööd, et muusikast avaramalt aru saada. ka lihtne liikumatu maja oskab nagiseda, aga tuulikuga võrreldes on see ikkagi sisuliselt vaikimine. juba ainuüksi tiibade pöörlemine tekitab rikkaliku spektri kohinaid ja plaginaid ja siis veel selle spetsiifilise mööduva labaga kaasneva õhusurve hääle. teljed, ülekanded, hõõrdumised. mehhanismi töö mehhaanilised helid. tuulik on nagu kell, mida keeratakse lakkamatult üles, aga mis kunagi ei hakka aega näitama.

saaremaal on ka teistsuguseid tuulikuid. jüri tuulik kirjutas raamatuid ja ülo tuulik kirjutas raamatuid. ja siis on veel need tuulikud, mis on meres. osa neist on muidugi ka metsas. valge metsikult pikkade labadega tuulik jätab mulje, et ta sammub pinna kohal. kui selline sammuja metsa tagant ootamatult nähtavale ilmub, siis see on lähim analoog kujutlusele, mida võis kogeda šamaan, kui ta transis oma võimendatud reaalsuses nägi hiiglast või mõnda muud suurt tonti metsa kohal lähemale sammumas. inimesed tihtipeale ei ole sellisteks nägemusteks valmis. sellest tuleb pahameel ja vastuhakkamine, kui niisugused sammujad tahavad hakata nüüd ka mere kohal minema.

aga siiski, kuidagi on vaja see tuul kinni püüda. tõsi, see tuul ei lahenda meie igapäevaseid energiaprobleeme ja mida nende sammuvate, aga mitte kuhugi jõudvate maamõõtjatega siis peale hakata, kui nad enam sammuda ei jõua, pole ka keegi veel korralikult välja mõelnud. aga ilma tuulest tehtud elektrita ei õnnestu ka enam õiges suunas minna.

ka need uued tuulikud oskavad muusikat teha. mõnikord tekitavad nad sellist viimsepäevaulgumist, et nõrgema närvikavaga inimesel tõusevad juuksed peas püsti. aga mõne teise jaoks on see kõige parem ja ilusam muusika üldse. kolmandad ütlevad mürareostus ja ka neil on õigus.

räägitakse, et olevat üks tuulikuparandaja, kes loeb tuulikute otsas raamatuid. pole paremat kohta lugemiseks kui taeva alumisel äärel. tuul pöörab lehti. vaade on nagu linnul. vennad tuulikud oleks ka võinud tuuliku tipus raamatut lugeda. või miks ka mitte kirjutada. lihtsalt nende aktiivse tegevuse ajal ei olnud selliseid veel ehitatud.

aga suurte valgete kõrval on endiselt olemas vanade pukktuulikute ehitamise kunst. võib minna anglasse või eemu või veel paljudesse kohtadesse üle saaremaa ja muhu ja ikka on näha kahte asja. neil on endiselt tiivad (kui ei ole, pange silmad kinni – siis on). ja teiseks – tuul on sama.