surnutel on oma elu ja elavatel oma. elavad ei taha üldiselt surnutega väga tegemist teha, ja eks nii ongi parem. surnutest pole kerge aru saada ja vanad jutud räägivad tihti, et surnutel on kõik kuidagi valesti. nad elavad seal teisel pool, ja neil käivad seal asjad tagurpidi – taevas paistab rõugearmiline ja rauast kuu ja üldse on elu väga raske – ega see ju polegi mingi elu.

aga tundub et elavate ja surnute vahele on siiski vahel ehitatud piirialasid, kus kehtivad kahed reeglid korraga. ühed sellised kohad on surnumajad ja neid tuntakse just saaremaalt. kui surnud vahel ka normaalse inimese kombel elada tahtsid, siis nad kogunesid just surnumajadesse. tegelikult on natuke segane, kuidas surnud täpselt oma surnumaju ehitasid. kui sa oled surnud, siis sa ei viitsi eriti märkmeid teha ega dokumenteerida. see on rohkem elavate lõbustus.

siiski oli ühes surnumajas ka tulease. aga see polnud veel põletusmatuste aeg. milleks sellisel juhul surnutele tulease? tuleb oletada, et võibolla nad valmistusid põletusmatusteks, mediteerisid tule juures, mõtlesid tuleviku peale.

imelikul kombel ehitasid surnud oma majad õiget pidi, katused taeva poole. milles põhjus, seda on raske isegi oletada. tahtsid elavatele meele järele olla? olid omamoodi mässajad ja arendasid vastuhaku-arhitektuuri? või siis, et kuna surnumajad ulatusid ikkagi elavate maailma, siis tulid nad lihtsalt vastu siinpoolsuse gravitatsioonile, kohandasid ennast oludega. muidugi pidid nad selleks tegema pingutusi, eks te proovige ehitada maja pidevalt pea alaspidi tegutsedes. niimoodi võib surma saada.

huvitav oleks teada, kuidas surnumajade surnud oma kohalike elusatega suhtlesid. tõenäoliselt tuli mõlemal pool ületada kultuurilisi konflikte.

väidetavalt eelistavad surnud öösel liikuda mitte sellepärast, et elavaid ehmatada, vaid just vastupidi – pimedas on lihtsam elavate inimestega sarnaneda, tekib vähem tüli ja eriarvamusi, kus keegi just täpselt olema peaks. kas maa all, surnumajas või maapinnal. niimoodi võib surnumaja vaadata nagu arhitektuurset vaheala, kus surnud elavatega kohtumas käisid. need ei kuulunud selgelt ei ühele ega teisele poole.

laevmatuste laevad, nagu näiteks need, mis salmes pinnale tulid, olid siis nagu vasted tänapäevastele camperitele, matkaautodele. kui mingis kohas väga ei meeldi, või tahad lihtsalt liikuda, siis võtad oma laeva ja sõidad edasi. et salme laevad 7ndast sajandist alates kuhugi liikunud pole, ei tähenda midagi. surnute aeg kulgeb lihtsalt palju aeglasemalt, neil pole kuhugi kiiret ja tõenäoliselt nad alles mõtlevad ja teevad plaane, kuhu võiks sõitma hakata.