Kas tõesti on nii raske piiri pidada? - küsitakse vahel. On küll. Alati hirmus raske, ja mitte ainult inimesel! Vist on lõppemine ja algamine üldse kaks kõige raskepärasemat asja, mis loodus välja mõelnud. Ning teie tahaksite, et sellega aina kergelt ja lõbusalt toime tullakse? Tahta ju võib...

Mere ja maa kokkupuutepunktid virvendavad sul silme ees. Lombikesed maal, saarekesed vees. Mitu korda lõpeb maa, kuid algab jälle uuesti. Veel üks kitsas riba ilmub nähtavale, veel üks neemenukakene ja rohutukakene, tibatilluke laid... Kivikühmude rida... Sa näed, kui raske on tal lõppeda! Ja meri samuti. Juba ta joonistas oma sakilise kriipsu suurele mustale kivile. Siit saadik ja mitte enam! Aga peagi muudab ta meelt, tungib kaugemale maa sisse ja jääb mõne põndaku taha vaikselt luurama. Kas õnnestub tal püsida või mitte? Kui vähegi lubatakse, ei lähe ta siit kuskile.

Aga kui tuul ja päike ta sealt ära ajavad, siis tuleb ta mõne nädala pärast uuesti. Ka temal on raske piiri pidada.

Niisugune on meri Saareküla all ja Ungumal. Niisugune on ka Kõinastu ehk Keinastu Muhu-poolne külg. Ainult selle vahega, et siin pole kive, vaid liivaribad, joomed ja leepealsed. Mis muhulastel viga, nad võivad kuival ajal mööda suurt leedet isegi jalgsi Keinastule minna. Aga meie peame Orissaare alt mootorpaadiga sõitma. Mõni ütleb küll, et jalgsi olevat neil igavam minna kui meil paadiga, aga kes seda selgeks teeb!

Olin juba mitu suve järgemööda koos Orissaare raamatukogu rahvaga teinud väikese retke Keinastu laidu. Esimesel korral jooksime aegsasti liivikule kinni... Ja läksime paadist välja - meri põlvini! Vaevalt saime aga kümmekond sammu astuda, kui vesi jälle sügavamaks muutus. Kellel lapsed kaasas, pidi need kukile võtma. Ent lugu ei lahenenud veel seega. Vesi ulatus algul vööni, siis rinnuni, siis kaelani. Võis juba püsti juua, ja lapsed tulid tagasi paati viia. See oli end parajasti liivikult lahti kiskunud ja nüüd oli igaühel vaba voli, kas ujuda või paadis sõita. Rand näis lähedal, põhi oli aga nii ebaühtlane, et mitu raksakat sai veel kõndida ja jälle ujuda, kuni lõpuks leidsime, et kõik olid tagasi paati roninud...

Teistel kordadel sarnast asja ei juhtunud. Kuid iga kord kippus aeg nappuma. Nii palju oli Keinastus tegemist.

Kõigepealt läksime ikka tammede ja kadakate vahele jalutama, siis kruusamägedele, kus meid juba sadu miljoneid aastaid olid oodanud sammalloomad, käsijalgsed, korallid, trilobiidid ja eriti ohtralt stromatoboorid...

Siis käisime küla vaatamas, siis suplemas, siis sõime kiirustades ja ruttasime ülepeakaela paati, kuna meie kapten, kes vahepeal kala püüdis, juba kärsituks oli muutunud ja meiega torises. Kas moepärast või tõsiselt, mine tea, aga torises küll. Nagu kõik kaptenid, oli ta täitsa.

Alati tõotasime, et järgmisel korral oskame aega paremini jaotada. Kõigepealt sõidame hommikul varem välja. Sõitsimegi. Ent ka see ei aidanud. Siis tekkisid uued isud ja tahtmised. Tegime vahemaandumisi kord Koguva kiige all, kord jälle Maasilinna all. Peab ütlema, et just Maasilinna all oli kõige kergem randuda. Väikese teivashüppe abil paadist otsekohe kahe jalaga kuivale maale!

Ja oledki vana ordulossi varemeil. Räägitakse - sadam olnud siin vanasti nii sügav, et lossi seinas olid rõngad, mille külge kinnitati vee peal õõtsuvad laevad. Ma usun seda! Sest... ühesõnaga, meri on kõikjalt taganenud, jättes rannad madalaks. Ka Koguva kiige alla pidime sulpsima peaaegu niueteni vees. Siin aga on kallas tänini veel järsk.

Vaatasime ringi. Viimati käisin siin algkooliaegse ekskursiooniga ja mäletan, kuidas me «keldrites» ringi kolasime, kus oli muuseas ka pisut õudne, seda enam, et õpetaja meid sinna sisse minemast keelas. Aga asjatundjate arvates, nagu nüüd olen kuulnud, pole need üldse keldrid, vaid tolleaegse lossi maapealsed ruumid võlvitud lagedega saalid. .. Ja tore on ka see väike talu, mis asub varemete kõrval järsu neeme tipus. Ta kannab «Linnanuka» talu nime... Vaatad teda ja kohe tekib tunne - kui siin saaks mõned päevad elada! Aga kui igaüks, kes Maasilinna varemeil käib, hakkaks pererahvaga kaupa tegema, mis siis sellest välja tuleks?

Kaua me ei peatunud. Vaja oli ka Keinastule jõuda.

Mõni ehk küsib, kas me Keinastut viimati oma saareks pidama ei hakka, kui seal igal suvel käime? Nii häbematud me ka ei ole! Neid saari on palju, millest lahkuda ei raatsi, ja taoline on ka Keinastu, kuid suur tükk ajab suu lõhki. Too Keinastu oli ju hiljuti veel asustatud. Terve küla on seal, umbes kümmekond talu. Nüüd on nad kõik tühjad, vahel harva käiakse vaatamas... Ent miks me siis Keinastut ei või ihaldada ja endale võtta? Kus sellega - Keinastu peredel veel endisi omanikke pool maailma täis! Mis sellest, et nad siin ei ela. Kuid nad tunnevad ikkagi, et saar kuulub nendele. Ta on osa neist ja nad on osa temast. Seda juba enam ei muuda. Ja peale selle elab siin nende eleegia...

Muid huviosalisi on ka.

Tulevad nagu meiegi lootuses, et siin on erakordselt vaikne. Ent alati ei ole ka siin vaikne.

Ja tookord tehti Keinastul koguni filmivõtteid. Ma ei mäleta, kas «Mehed ei nuta» või mis ta pealkiri oli. Nojah - mehed ei nuta! Väga kena. Jätsime siis oma kamba mehed kus seda ja teist, kes tahab, püüdku kalu, kes tahab, püüdku hingi, meie aga, kolm naist, läksime uut paradiisi otsima. Seekord olime sunnitud oma samme põhjalikumalt kaaluma, et maailma rahvale mitte jalgu jääda. Tõtt-öelda oli Keinastu alati meie päralt olnud ja nii-öelda meile kuulunud, kui me siia sattusime... Kord ajasime lambakarjasega pikemalt juttu. Teinekord ei näinud me seal ühtegi hinge. Kuid ega me siis nii tumedad ka olnud. Meie hulgas oli ju Laani T., kelle tädi elas vanasti Keinastul ja kes siin palju oli viibinud ning kõiki küla peresid tundis. Paari lookesega hingestas ta meile selle küla, tema kruusamäed ja kirsiaiad ja pillirookatused. Sest ilma kohalikke olusid tundmata ei oska sa võõras kohas õieti silmagi pilgutada!

Seks korraks oli küla filminäitlejate valduses, ja Laani arvas, et meil on targem otsekohe põõsastesse kaduda. Tegime, nagu ta soovitas. Sest võõrastele pole Keinastu eleegia tundmine kohuslik. Meie aga ei pääsenud sellest enam kuskile.

Tundsime, et nemad on siin veel võõramad kui meie. Mis siis sellest? Sellest tekkis imelik kurbus - nagu oleks maa pealt midagi väärtuslikku ära kadunud… Enne sõda oli siin veel omapärane elu: vana aasta-õhtul mängiti ja lauldi:

Tirilippu linnased, Harju kuke kannused...

ja muid vahvaid mänge. Rahvas rippus ihu ja hingega oma kruusamägede ning kirsiaedade küljes. Ometi jätsid nad saare maha. Algul sundis sõda, pärast sundis: elu…Lapsed lõpetasid koole ja ülikoole, said kohti Saaremaale ja «Suuremaale». Ühenduse pidamine muutus raskemaks, ehitamine samuti. Olud...

Me püüdsime sellest eleegiast üle olla. Vaatasime ainult loodust. Algul noppisime maasikaid, mis on siin hästi mahlakad; hingasime tammede ja kaskede aroomi, mis tundub siin eriti värske; luusisime mööda metsarada ja unustasime, et kõik kaunid paigad ja kauged saared on tänapäeval ohustatud, üks nii, teine teisiti. Bikini atoll ja Jõulusaar langesid aatomikatsetuste ohvriks. Ja meie pisike Keinastu jooksis rahvast tühjaks.

«Mõnd saart on määratus meres....»

Jõudsime rannikule. Sulpsisime paljajalu läbi madala vee ja mööda liivaseljandikke ikka edasi - kuni poolde Muhu teesse. Üks veomasin tuli läbi mere, üks noormees kahvaga jalutas meist mööda. Ja eemal oli mingi paat liivikule kinni jäänud. Lõbustasime end mõnda aega nende jälgimisega, kuid pöördusime varsti tagasi, sest Muhusse polnud meil asja.

Ja siis tundus äkki, et leepealne on ikkagi niiske, pole kuskil istuda, kui sa just palgijuppi ei leia. Mõned muidugi leidsime ka, ja see oli väga tore, kuid kaua sa seal passid? Tol suvel oli päikest vähevõitu. Pidid teda püüdma. Pilv ja päike, pilv ja päike, muudkui riided selga ja seljast ära. Ühesõnaga:

«... Oma saart aga otsin ma.»

Me saime aru küll ja meile oli kõik selge. Mingit pretensiooni meil kellegi vastu polnud. Näitlejad? Nemad tegid siin tööd, meie aga ulasime niisama ... Ruumi maa ja ilm! Ja ometi näris miski hinge ega lasknud meil paigal püsida.

Midagi oli nagu veel vaja, mis asendaks seda õndsa likku tunnet, et Keinastu «kuulub meile», ehkki ta meie oma ei ole. Ebaloogiline, kuid paratamatu.

Kõndisime siis huupi Keinastu kaldavees ja sealt me ta leidsimegi. Mõnikümmend meetrit rannast säras päikesepaistel ilus väike roheline saar, peaaegu kolmnurkse kujuga...

Kas näete?
Oo!

Kui astusime sametrohelise saarekese pinnale, mis oli veega muust maailmast eraldatud, tekkis isesugune rahuldustunne. See oli nagu mänguks välja mõeldud! Uskumatult saarelik, väike, kuid iseseisev ja armas maatükk...

Tema pikkust ja laiust sai mõõdetud. Kümme sammu pikk, kaheksa sammu lai - ehk umbes 80 ruutmeetrit. Just paras meile kolmele.

«Kui kena omaette olemise paik!» «Vaikne nurgake...» «Ei jõua ära imetleda. Ja mis me talle nimeks paneme?» Mu kaaslased olid saarest niisama võlutud nagu minagi.

«Oma saar.»
«Roheline rätik.»
«Sooria-Mooriamaa!» \

Ja veel palju teisi hellitusnimesid sai tuulde pillutud.

Saarel oli mitu veetlust. Kõigepealt oli ta täiesti meie oma, kaardi peale kandmata ja rannast jalgsi ligi pääsetav. Teiseks oli ta roheline. Teda kattis imevärske tudrarohi ja hanijalg, kuna teised ümbruskonna tühjad saared ainult liiva, palgijuppe ja tõrvatud paatide vettinud küljelaudu pakkusid.

«... oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat...».

Leidsime! Selleks korraks leidsime. Ja ta oli niisama poeetiline nagu iga saar määratus meres, mis sa oled enda jaoks välja valinud ja oma unistustes idealiseerinud...

Paistis, et meie ainsaiks võistlejaiks rohelisel saarekesel olid metshaned, keda tundsime nende jalajälgedest. Üks oli siin hiljuti hoogsalt maandunud, jättes kalda liivaribale kaks pikka paralleelset kraapsu, mille lõpus olid hästi sügavasti sissevajutatud lestajäljed...

«No kas pole huvitav!» hüüatas Laani. «Näete, kui pikalt hani ka pidurdama peab... Ma pole seda varem kunagi tähele pannud...» See oli ilus ja naljakas ühtlasi ning me kujutlesime üsna täpselt, kuidas ta laskub ja edasi lohiseb. Kogu kaldapealne oli jälgi täis täpsitud. Kuid need olid kergemad, harilikud astumise ja tatsamise jäljed. Haned olid saarel ka maganud, vajutades maha paksu rohutuka ning jättes mälestuseks valgeid sulekesi, kõveraid kõhualuseid uduehmeid ja seda, mida inimesed edvistades «nimekaartideks» kutsuvad. Nojah, olgu peale. Kõik see tegi saarekese meie meelest veel tähtsamaks ja kuidagi ka intiimsemaks. Istusime maha kesk läikivat rohelist tutra, vaikisime ja nautisime endi olemasolu.

Viimaks hakkasime arutlema, et kuidas oleks, kui... Ühesõnaga, et meil lipp ja vapp olid veel välja töötamata ja vimplid kujundamata, siis otsustasime lihtsalt oma nimed liivale kirjutada. Ja sellest ajast on saar meie oma. Ärgu keegi teda puutugu peale metshanede, kes on seal kohalikud elanikud ja keda me võime igal ajal välja tõrjuda, kui see meile pähe tuleb. Kuid meie äraolekul tundku end koduselt. Kas nii? Uh, milline laim! Just nagu meie tahaksime kedagi eest ära ajada!

Muidugi, meie ei taha kellelegi paha teha, veel vähem metshanedele. Aga mine sa tea, mis me teeksime, kui kõik oleks meie käes võimalik. Kui oleks neid saari, et muudkui võta paljajalu kõndides ära ja... kellelegi ei tarvitse aru anda... Mis siis saaks? Tookord me selle üle pikemalt pead ei murdnud.

Hea oli lamada omal saarel. Mõnus tunne oli. Ja pikapeale aitas vee virvendus selleks kaasa, et tundus, nagu lebaksime lendaval vaibal. Leidsime, et meil kõigil on nüüd üks kohustus juures. Vähemasti kord aastas oma saart vaatama minna. Ja oma nimi kaldaliivale kirjutada.

Mõni lugu on narr, kuid tundub nooblina. Mõni teine lugu jälle on noobel, kuid tundub narrina. Vähemasti seni kui ta kestab.

Algul tundus see oma saare leidmine nii õilis. Aga mis selles tegelikult õilsat oleks, kui me ta metshanede käest ära võtaksime?

Me vedelesime seal eneseülistuses ja võidujoovastu ses ja tundsime endid tõeliste avastajatena. Sammalloomad ja stromatoboorid aga ootasid meid kruusamägedel. Nad olid juba aastamiljoneid oodanud, et keegi neid avastaks ja sellest rõõmu tunneks... Kuid meie olime nagu purjus oma rohelisest saarekesest ja aina õnnitlesime iseendid.

Kui siis viimaks olime end saarest lahti kiskunud, lootsime olla hästi nobedad, sest «saar andis meile palju jõudu». Tuli välja aga vastupidi - saar oli meid ära hellitanud, ta sidus meie samme ja oli nagu ling jalus. Kahjutunne pidurdas meid. Olime justkui mürgitatud.

Kuid inimene pingutab end. Kõik sai tehtud, mis vaja. Leidsime kaaslased, hooplesime nende ees «oma saarega» nagu kord ja kohus. Ka mõned kaunid kivistised said kruusamägedelt kaasa võetud. Supeldud, söödud, tagasi sõidetud ...

Kuid lugu oma saarest kujunes alati kiitlemiseks, kellele ma seda ka ei jutustanud. Vist tundus see mulle endalegi liiga suur luksus. Midagi oli valesti ... Võib olla minu suhtumises asjasse? Kas see oma saar tegi mind tõesti edevaks ja tähtsaks? Või ma lihtsalt liialdasin põnevuse mõttes? Mine tea. Igal juhul kõige raskem on piiri pidada…

Alles aasta hiljem tajusin, et «oma saar» oli mulle ka jõudu andnud. Ta olid end rahulikult paigutanud teiste mälestuste vahele. Roheline tudralaid metshane jälgedega kaldaliival. Kesksel kohal pidurdusega jälg, mida ümbritses eriline salapära... Ja õnnelikud leidjad, osavõtjad kogu inimkonna murest ja vaevast, istusidse al, valged pilved peakohal. Et korraks olemasolust rõõmu tunda ja hellitada illusiooni - on veel maad ja vett ja avastamata saari! Kõike head on palju-palju ja lõputult...

1969