Need kivid mind ajavad hulluks,
kui palju vorme on neil!
Kui palju liikumist, pindu
ja jõudu ja elamisindu.
Kui palju taimi
ja lõhnu,
mis täidavad õhku!

Uhkesti elab ja hingab see kivide riik.
Siin kaljulohkudes kannutäis vett,
seal väike vihmaveetiik
peegeldab lillakaid nelke
ja sajasarvelist sammalt,
linnule juua annab...

Ja laulab ja laulab ja laulab
see kaljude riik
hommikust õhtuni
oma kiviseid laule.
Kirglikke, kumedaid,
muutuva rütmiga,
Kauneid…

Meenutan Saaremaad,
kodusaart kauget,
kus valge on paas
ja kivid on kergemad…
Kuid kivide kumedat laulu
kuulatama
küllap mind õpetand nad.