Mina ülistan kõrkjarandu, mis pole maa ega vesi, ja mille punastel hundipurikatel kiiguvad sinised vesikiilid, kuna uus vesilinnu suguvõsa haub juuremätastes. Mina ülistan liivarandu, mis vangitsevad oma varjuta lagedusse päikese lõõma, nii et oled alati kahe helgi vahel, millest üks tuleb taevast ja teine maast. Mina ülistan lagerandu, puituid, merest võõrdunuid, millel pesitseb ainult Nukruse öine lind.

Mina ülistan kadakaid, mis suitsevad kollast õietolmu kui väävlijahu ja plahvatavad lõkendavaiks tuletunglaiks, kui need nõmmel omaks rõõmuks õhtuti tüvest sütitada. Põlevad põõsad, millest kõneleb Saaremaa vaim nagu muiste Jehoova oma! Mina ülistan nende kaitsealuseid - nastikuid, siile ja väikesi karbitigusid; ainult rästikut ei ülista, vaid pigistan selle puupihtide vahele ja panen piiritusepurki.

Mina ülistan Saaremaa suvijõgesid, mida ma millalgi pole näinud jooksvat, ei päri- ega vastuvett. Oi nende kaanide musta tigedust, kes elutsevad Saaremaa jõgede saviuurmeis! Kuid antagu see neile andeks!

Mina ülistan Saaremaa tuulikuid, nii puhkuses kui töös, mille vastu võitlejaks minu silm otsib asjata Don Quijotet, olgugi et kindlasti arvan tedagi siin kuski peituvat, sel romantika saarel.

Mina palun kõige alandlikumalt andeks kõigilt kajakailt, viirestelt, tautsadelt ja teistelt, kellele mind pole veel esitletud, et neid neil päikesepaistelistel hommikutel segasin, kui üksi neile ning mügrile kuuluval laiul lamesklesin.

Mina ülistan sind, Saaremaa kangelane Suur-Tõll, - kuigi sa ei lasknud segada oma aastasadu pikka und, kuulsin ma ometi sinu hiiglarinna õõtsumist, iga kord kui oma kõrva maa poole kummardasin. Kas ma kord veel sinu tõusugi näen? Mina tänan sada-imelist Saaremaad, kes mulle, võõrale ja maatule, avas oma karmi ilu saladused!