Kuresaare saksa gümnaasiumi ülemise klassi õpilane Andres Allas oli paari viimase aasta jooksul pööraselt kasvanud pikkuse poolest, nagu vesipaju, ületades nüüd niihästi oma isa kui mõlemad vanemad vennad; ainult õlgade tugev, tüse laius oli veel saavutamata. “Sale kui hurdakoer!" oli isal, Kaarma tõsise moega köstril kombeks, oma pesamuna silmaga mõõtes, halvasti varjatud heameelega uriseda. “Pole häda midagi, küll ta aegamööda veel härjemaks läheb, kui aga jõuab," trööstis sulane Priidu, ikka samade sõnadega.

Andres Allasel oli juba kindlaks kombeks kujunenud igal laupäeval pärast koolitunde asuda kiirjooksule, et õigeks ajaks jõuda leili võtma koduse sauna laval. Ta kihutas ära joosta natuke üle kaheteistkümne versta laudsiledat Saaremaa maanteed, mille ääres valged, lubjakivist raiutud verstapostid vilkusid, jah, jooksis need ühe hooga ja peatumata, olgu milline aastaaeg tahes. Pisut puudus, et mitte hoopis pähe ei tõusnud see hoo ägedus ja kirglik tormamine, kopsude avaras rinnakorvis lõõtsadena õhku puhudes ja jalakõõluste terasena pingutudes.

Kuresaares oli noorel Andres Allasel üheteistkümnendast eluaastast alates olnud oma koolikorter ühe lasteta värvalmeistri lese tagakambris. Üür ja ülalpidamine tasuti loonus rukkijahuga, kaeratangudega, seasinkide ja võiga, millega õrn ja kleenuke köstriemand oma kallist pesamuna, oma südamelast hellitas. Paari rubla lisamaksu eest jälle keetis värvalmeistri lesk toitu, pesi oma noore üürniku pesu, nõelus ja paikas, jättes ta aga muidu täiesti omapead ja vabadusse.

Suurem osa gümnaasiumiõpilasi oli Saaremaa saksa maa-aadli võsud või sama saare kaheteistkümne kihelkonna kirikumõisate kasvandikud, needki peagu erandita saksa päritolu, nagu vähesed käsitööliste pojadki. Seal oli Meedla von Poll'e, Uue-Kaarma von Güldenstubbesid, Muratsi von Buxhövdeneid. Kord aastas talvisel ajal, oma armulised prouad ja suurest soost tütred tekkide ja kasukate sisse mähitud, sõitsid nende poiste kõrged isad tõldsaanides üle jäätunud mere mannermaale, Liivimaa aadli maapäevadele, mis ühtlasi oma pidude ja ballidega asendasid elunõudeist tingitud abiellumislaata. Siserõngas oli tugev, seda oli väga raske kõrvalisel murda.

Kuid viimase aastakümne jooksul oli ette tulnud uskumatuid, tõtt ütelda revolutsioonilisi juhtumeid. Oli ju eriseadusega keelatud peksmast - ja keda veel? mõisaomanike omi alamaid! Meedla von Poll ei mallanud seda peagu pisarsilmil kurtmast vanale köster Mihkel Allasele, kui viimane oma pika gümnasiastist pojaga sõitis Meedla mõisa kiviaiast mööda linna poole.

“Armas Allas,” kurtis von Poll kaastunnet taotelles ja selgel, puhtal maakeelel, mille tolleaegsed aadlikud juba oma imetajailt ära õppisid tohoh, “nüüd ei tohi ma enam omaenese talupoegi peksa lasta! Sa saad ju aru, armas Allas, olen nagu vilutõve küüsis, kogu kehast käivad värinad läbi, kord külma-, kord kuumavärinad, kui vaid selle peale mõtlen. Mu omi talupoegi!”

Kuressaare gümnasiastide keskel oli puhkenud äge vaidlus: kes oli linna ilusaim tüdruk? Arvamised jagunesid järsult kaheks ja asjaosalised olid valmis seda kasvõi kahevõitlusega lahendama lähedases Loode kõrtsi tammikus oma üliõpilasest vendade seljatagant näpatud florettidega.

Teine leer, kuhu kuulus suurem osa sakslasi ja erandita kõik aadlivõsud, olid alustanud kanget trummipõrinat Muratsi Beata Eufrosyne von Buxhövdeni auks, kes oli noorima eelmine viiest kaunitar-õest. Kõiki viit oleks võinud esimese pilguga õdedeks ära tunda, sest nad olid nagu viis marja sama varre otsas, igaüks vaid teisest verevam ja magusam. Mitte asjata ei olnud kõige noorem neist kord iseteadlikult kiidelda sähvanud:

“Ärge muretsege, meie teeme kõik head kosjakaubad, kuigi me kaasavara ongi napp, ega me muidu ole Muratsi ilusad tütred!”

Klambrites üteldes, see ennast täis ja ülemeelselt väljalingutatud ennustus läks täpi pealt täide! Muratsi ilusal Beata Eufrosynel oli vaid üks tõepoolest kardetav võistleja: linnahospidali velskeri kuueteistkümne-aastane tütar Jenny Lippe.

Velsker Lippe oli olnud kaks korda abielus ja kumbki neist oli õnnistatud päris vanatestamentliku sigivusega, mille käsk kõlab: tehke sugu ja täitke maa! Esimesest abielust oli siginenud ja sündinud kaheksateist, loe: kaheksateist last, nii poegi kui tütreid, ja järelmisest kuus, kõiki kokku terveni kakskümmend neli, seega kaks täit tosinat.

Igaühele neist oli siiski jatkunud kasvu, ilu ja tervist. Jenny Lippe, kuigi ta kuulus juba teise pesakonna lõpuotsa, oli kehakujult tore juba nii noores eas, kael kaunis ja ilusasti voolitud, suurte tumesiniste silmade pilk mänglev ja kutsuv, kogu olemuses värskust ja varaküpsust, aga ka niisama vara ärganud, ehkki alles ebateadlikku volbust.

Kumbki leer, nii saksa kui eesti päritoluga gümnaasiumiõpilased, olid korraldanud oma liuvälja, esimesed Kuresaare lossi vallikraavis, teised madalas lahesopis, kui meri oli jääga kattunud. Aga võrratumalt ilusam ja põnevam oli uisutada otse välja merelagendikule, mööda hilissügise läikivat lumeta pinda, kui varajane sitke jää nõtkus ja kiikus sinavate sügavuste peal.

Kummagi leeri auahneks püüdeks oli koguda omale liuväljale linna ilusaimad tüdrukud. Seda tehes ei peetud enam nii rangesti kinni kehtivast seisusevahest ega isegi rahvuse piiridest, sest, nagu teame, ilu võim jaksab sillad ehitada isegi üle sügavate, ülepääsmatute kuristike! Noortel eesti kaunitaridel ei näinud muidu olevat midagi selle vastu, et nad saaksid tähtedena särada samaaegselt kahel eri taevavõlvil ja liuväljal!

Ons olemas saladust, mis suudaks end peita uudishimule ja tühjajuttu puhuva väikelinna silmilt, kui need on kindlasti otsustanud sellest selgust saada, maksku mis maksab?

Mitmed silmapaarid, nii hea- kui pahatahtlikud, olid juba kauemat aega üha suureneva huviga salamahti jälginud üht noort inimpaari, kes omalt poolt näis ei mikski panevat, aga ka vältivat kõike tähelepanu äratamist, ilma selles siiski õnnestumata.

Kes need olid, ei olnud küll kellelegi saladus: Kaarma köstri Andres ja linnahospidali velskeri Jenny. Sellegi kohta oldi ühel arvamisel, et nägusamat ja kokkusobivamat paari võis vaevalt laternaga otsida: poiss pikk ja uhke, uljas rühilt, peas juba mehe meel ja soontes tuld; tüdruk veetlev, nagu armastusele loodud. Ainus viga, kui võib seda veaks lugeda, oli nende suur noorus; ooteaeg, mis neil ees oli, pidi paratamata pikaks venima, ja läheks aastaid, enne kui nad võiksid kooselu alustada. Ent kõik need olid tuleviku mured, aga mitte käesoleva hetke, mis säras kui kevadine hommik, niisama hele ja selge. Kumbki ei olnud arvesse võtnud vere kuuma ja vägevat tõmmet -- käesoleval hetkel piisas neile süütumast armastusemängust.

Ühel varasuve pühapäeval enne jaanipäeva oli Andres Allas oma kihlatuga kahekesi läinud jalutuskäigule linnast ida poole viivale maanteele.

Nad rändasid, paun seljas kummalgi, alul mööda suurt maanteed, kuid põigates varstigi niidu- ja metsateedele ilma ühegi kindla sihita. Ühel pool levis kadakane kuiv nõmm, kus ka üksikuid mügerike oksadega tammi kasvas, teisel pool vesine, nõtkuv heinamaa jänesevillade ja konnakapsastega.

Jõudes laugele metsasele kühmule, mis nagu saareke kerkis maastu madalusest, jäid nad hetkeks puhkama põdra- ja karusammalde keskele. Maa lõhnas; sipelgad lohistasid mulluseid männiokkaid nagu ehituspalk ja õhus kuuldus merelt lennanud tiirlevate kajakate kisa.

Andres lesis selili kuival samblamättal, pea oma kihlatu süles. Jenny oli oma laia õlgkübara peast maha pannud, ja päikese sära, mis heledate laikudena kurnitses tammelehtede vahelt, mängles ta noorel, õhetaval näol.

Midagi ei juhtunud nende vahel, nad tõmbusid ruttu üksteisest eemale, nagu oleksid tuld puudutanud, vältides üksteise pilkugi, kohmetuses, ümmal.

Hetke pärast nad jatkasid katkestatud jalutuskäiku. Kumbki oli vait ja püsis teisest kaugemal; sõnagi ei vahetatud. Noor inimpaar oli maitsnud Hea ja Kurja tundmise puu vilja ja oli nägijaks saanud.

Nad olid jälle põiganud tagasi suurele maanteele ja kõndisid nüüd tee äärt mööda, tüdruk ees, palja päi, laiaäärset kübarat paela otsas õõtsutades, tusase näoga ja ilus suu mossis. Noormees järgnes ta kannul, paari sammu kaugusel, laup teravais kortsudes ja põrnitsevi silmi. Nad ei olnud omavahel tülitsenud, aga millest see äkiline vimm, tung teist haavata, solvata, valu teha? Kas seegi kuulus armastuse juure, lahutamatu osana, kuigi nad veel seda ise ei teadnudki?

Olles omajao aega mossitanud, oli Andres Allas jõudnud juba leppida ja otsustas sõprust sobitada, ehkki ta oma mehesüdames oli veendunud, et ilus Jenny oleks õiguse ja korra nimel küll väärinud karistustki. Kuid Jenny Lippe oli nüüd alles sattunud õigesse kiusamise hoogu.

“Arnim von Güldenstubbe palus mind enesega purjetama tuleval pühapäeval Abruka saarele," heitis ta koketselt kui kirju mängurõnga. “Seal on ka metskitsi!”
“Ja sina muidugi lähed!” osatas Andres, salaja juba hammast ihudes, nii et lohk põske tekkis.
“Miks ma ei peaks minema? Ütle ometi mõni mõistlik põhjus! Lase kuulda!”
“Sinule ei kõlba enam muud kui siniverelised... Varsti ei hooli sa enam muudest kui parunitest.”
“Vaat' vaat', kas juba süda täis? Sa vahest ei teagi, et oled päris vastupanematu, kui kurjaks lähed...”
Hele naer kaastas sõnu. “Vahest oled koguni armukade? Kuule:

“Die Eifersucht ist eine Leidenschaft,
die mit Eifer sucht, was Leiden schafft.”

Noore mehe kannatlikkus katkes sinna paika nagu liiga pingule tõmmatud köis. Ta haaras tüdruku oma käsivartele, heitis üles õhku ja saades ta jälle oma embusesse pigistas nii tugevasti, et selle hing pidi kinni jääma.

Kummaline, võõras tõsidus kattis nad nagu tume pilv.

Korraga sosistas Jenny:
“Me oleme mõlemad vaesed. Me ei saa abielluda enne kui kümne aasta pärast. Aga kuidas oleks... kuidas oleks...”

Andres, äärmises pinevuses:
“Oh Jenny, mu armas... sa kindlasti oled leidnud mingi abinõu... Räägi ruttu...!” “Ma vaid mõtlesin... Ära pahanda, kui ütlen ... Ei, ei, ma kardan, et vihastad, ma ei või ütelda!”
“Sa pead, kas kuuled, sa pead... Mu armas... ma nõustun ükskõik millega.”

Jenny ütles, põsed õhetades:

“Ah see paksmagu... Ma kolgin ta läbi... jumala eest... Löön ta lömaks... Et ta julgeb ...!”

“Sina lähed ägedaks ikka juba poolest sõnast. Kuula nüüd ükskordki lõpuni! Ma abiellun temaga ja paari aasta pärast ta sureb rabandusse, tal on, tead sa, rasvunud süda. Siis ma pärin kogu ta varanduse, kõik, kõik, ja olen rikas lesk, mul on linnas maja... ja... ja... tõld ja hobused... raha pangas... palju raha. Ja siis...”

“Ja siis? Aga siis?”

“Mis siis? Kui rumal küsimus! Kas sa siis tõesti aru ei saa? Ja oled pealegi nukra näoga, nagu ei usuks, mida ütlen. Suudle mind ruttu, rumal, rumal poiss! Siis on muidugi meie, sinu ja minu kord abielluda!”