Ostsin enne Montrealis laevale asumist terve karbi tablette merehaiguse vastu, iseendale, kuigi olen juba poisikesepõlvest peale merega sülitsi koos olnud.

Nagu arstid kinnitavad, etendavat merehaiguse puhul peamist osa psüühiline tegur - kartus. Seda viimast kinnitas ka enne reisi pihku sattunud sealtmaa entsüklopeedia, milles märksõna «Seasickness» all on muuseas öeldud: «The psychological factor is believed to be a paramount cause of seasickness. Some or all of the symptoms may result from anxiety at the loss of secure, steady body support.» (Arvatakse, et merehaiguse üks peamisi põhjusi on psüühilist laadi. Mõned või isegi kõik merehaiguse sümptomid võivad tuleneda kartusest, mis tekib kindla, vankumatu jalgealuse kaotamise tundest.)

Meil oli kodus vanaisalt päritud kaks musta, tõrvatud paati: üks suurem, kahe purjega võrgupaat, teine hoopis väike, esipurjega rüsapaat, millega meie, kolm venda, veel alla kümneaastaste poisikestena Kuusnõmme lahest põhjaõngedega angerjaid püüdes oma esimesed rahad teenisime. Teismelisena sain võrgupaadis päriskalameeste seltsis mitu korda tormiga silm silma ja hammas hamba vastu olla, ilma et mingit merehaigust oleksin tundnud. Paadis - oli see omapere või omaküla meeste paat üleval Vilsandi peal suures meres või palju aastaid hiljem iseoma paadiga Riia lahes Ruhnu või Kihnu vahet sõites - iialgi pole ka kui tahes tige meri mind merehaigeks teinud. Aga kord noore kooliõpetajana suvevaheajal rannasõiduaurikul Kuressaarest Pärnu sõites hoidsin läbimärjana kogu öö kahe käega reelingust kinni, et lained mind üle parda ei uhuks, ja toitsin kalu. 1938. aasta suvel olin kuu-poolteist kütjaks kolme tuhande tonnisel kaubaaurikul. Barentsi merel hakkas tormama, üks suur laine lõi midshipis kajutite tammeuksed sisse, murdis tekilasti toed ja pühkis üle parda enam kui poole tekile stouitud lauakoormast, nii et laev ohtlikult kreeni vajus ja kapten oli sunnitud käiku vähendama. Kühveldasime sel ajal vahipaarimehega higist nõretades sügaval laeva põhjas meie jalge all taaruvas kütteruumis sütt ahjudesse, polnud mahti hirmu tunda ega merehaigusele mõelda, siiski lonksatasin ka nüüd süte sekka suutäie. Paadis, olgugi mitmel korral palju enam ohus, polnud mul iialgi säärast asja juhtunud. Miks?

Paadis peaks ju hirm suurem olema, sest siin lahutab sind ainult tolline laud surmast, suures laevas aga kaitseb su elu tugev kokkuneeditud raudkorpus, veekindlad vaheseinad, kogenud kapten, tark, merekooli diplomitega varustatud juhtkond, soolaparki saanud madrused ja raadiosaatejaam, mis hädaohu korral tuhandete kilomeetrite taha SOS-signaale võib välja saata. Miks pole mul paati istudes ja roolipinni pihku võttes iial merehaigust meeldegi tulnud, Montrealis aga mööda landgangi suurele reisilaevale asudes, mille üheksa tekki, üheksa korrust tuledesäras üle sadamaehituste kõrgusid, kobasin julgustuseks tabletikarpi taskus. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, võin ainult oletusi teha.

Sadamast lahkumisel oli laeval seitsmesaja inimese ringis. Siia kuulus arvukas meeskond ja ligemale nelisada mitmest rahvusest reisijat: prantslasi, inglasi, sakslasi, venelasi, ukrainlasi, leedulasi, lätlasi, mõned eestlased. Nende seitsmesaja hulgast, kes pardal viibisid, lasus kõige suurem vastutus mõistagi kaptenil. Jumal taevas, kapten laevas. Aga kui meenutada laevahukke, mis enne ja pärast «Titanicu» esimest-viimast reisi on toimunud, siis näib, et isegi väga kogenud kaptenil käib vastutus nii paljude inimelude eest mõnikord üle jõu hoolimata suurepärasest, tehnika viimase sõna järgi ehitatud laevast, hoolimata kaptenile alluvast karastatud meeskonnast.

Paadis vastutab kipper iseenese eest ja ainult kahe või kolme eest, kes temaga kaasas on. Väikese paadi kipper saab paadi purjede või mootori seadjateks valida inimesi, keda ta tõesti läbi-lõhki tunneb. Meie laeva meeskond oli kolmemehelise paadi meeskonnast sada korda suurem. Kett ei muutu sellest tugevamaks, kui ta lülide arvu sada korda suurendada. Keti tugevus ei olene mitte keti pikkusest ja mitte keti kõige tugevamate, vaid kõige nõrgemate lülide vastupidavusest. Chichester purjetas korduvalt üksinda üle ookeani, tahtis üksinda viibida mere ja taeva üksilduses, ise kanda enda eest kogu vastutust. Ma ei ole Chichester, ei ole ka Edgar Allan Poe jutustuse norra kalur, kes ennast tormi aegu tünni külge sidus ja niiviisi laevalt ihuüksinda Maelströmi süngesse keerisesse viskus. Ma usun kollektiivi, tean, et üksinda on võimatu olla rindel sõdur. Ja siiski on hetki, mil ma kardan vastutuse jaotumist liiga suurele hulgale, kardan vastutuse-väärtpaberite liiga ohtrat turulepaiskamist, kardan vastutuse inflatsiooni.

Aga ehk on mu merehaigusel hoopis muid põhjusi, millest ma teadlik ei ole? Laevadel on teine õõtse kui paatidel ja võib-olla ei suuda mu tasakaaluelundid suurte laevade õõtset taluda, võib-olla kaotan ma laevas kergemini kui paadis «kindla, vankumatu jalgealuse tunde». Ning kui jättagi tasakaaluelundid rahule ja otsida põhjusi üksnes psüühikast, siis ei tunne ma ju küllaldaselt oma alateadvust, kus mingi vana, vahest koguni pärilik hirm võib eriolukorras ohjad enda kätte haarata. Ei ole küll kuulnud, et mõni mu vanavanavanaemadest olnuks «Libahundi» Tiina, keda huntide sekka aeti. Ei ulatu ka teadma, et mõni mu vanavanavanaisadest oleks vandiraiujate tavade-kommetega vastuollu sattunud. Kes teab? «Sügav on mineviku kaev,» ütleb Thomas Mann, sügav nii üksikindiviidi kui ühiskonna suhtes.

See kõik ei tähenda, et olnuks mul võimalus kolmemehepaadis üle ookeani sõita, et siis oleksin tabletid ostmata jätnud ja laevalt ära paati kolinud. Ei, suur laev oli selleks liiga ahvatlev. Laev oli 176 meetrit pikk, 24 meetrit lai, laevas oli konditsioneeritud õhk, kaks ujumisbasseini, saun, raamatukogu, kino, muusikasalong-tantsusaal, mitu kauplust, oma ajaleht, suurepärane köök. Laeva tõukasid läbi veemasside kaks võimsat sõukruvi, kummalgi järel kümne tuhande hobuse jõud, laeva dünamod oleksid suutnud tuledes särama panna märksa suurema linna kui mu koolipõlveaegne Kuressaare. Laev oli nagu liikuv loss, mis sõiduplaani kohaselt ööd kui päevad paarikümnemiilise tunnikiirusega kodumaa poole ruttas. Pealegi viibisin säärases lossis-laevas esmakordselt elus, ja mitte meeskonna liikmena, kellel on vaht ja kohustused, vaid kui reisija, kellel on küllaldaselt aega käes, et kaasreisijaid tundma õppida, kinos, ujumas ja saunas käia, muusikat kuulata, võõrkeeli praktiseerida. Ning lugeda, lugeda. Merehaiguse vastu olin ennast kindlustanud, isegi ülekindlustanud, sest nagu laevas selgus, võisin siin tablette ka arstidelt saada. Oleks ainult lainet...

Psühholoogid väidavad, et igas kartuses olevat ka annus ootust. Mööda Saint Lawrence'i jõge sõites oli asjatu tormi karta (loota), ka jõe suudmes paistsid veel mõlemad kaitsvad kaldad selgelt kätte. Tublisti üle saja kilomeetri laias Saint Lawrence'i lahes oli laev aga eelmise reisi aegu saanud nii valju tormi, et laeva moodsatest stabilisaatoritest olnud vähe abi ning enamik reisijaid oli merehaiguse käes vaevelnud. See Newfoundlandi saare ja Nova Scotia poolsaare vaheline veteväli on avaram kui Soome ja Riia laht kokku, ning korraks turgatas mul meelde see öö, mil ma kunagi ammu Kuressaarest Pärnu sõites tormi olin maitsnud. Saint Lawrence'i lahel polnud aga nüüd isegi õiget tuult, tormist rääkimata. Cabot' väinast välja sõites ja maa viimaste piirjoonte silmist kadudes oli ees laiuv ookean sama rahulik. Meenus Julius Oengo proosa poeemi «Üle Atlandi» algus: «Atlandi laine käib vaikselt, loodest ta tuleb... Laia ja lagedat vett läbistab mõtlikult laev.»

Elu meie laeval oli pigemini vilgas kui mõtlik. Reisijad viitsid aega ujumisbasseinides, baarides, kinos, õppisid lektorite juhendamisel vene keele algeid või muusikasalongi tantsupõrandal vene rahvatantse. Mina õppisin komistamisi ära paar vene kadrilli sammu, mille eest mind nagu teisigi komistajaid, aga ka hästi tantsijaid laeva «Dancing Academy» humoorika diplomiga autasustati. Tabletikarpi ei tulnud meeldegi. Kodusel, keskmiselt kolme meetri sügavusel Kuusnõmme lahel olin näinud palju suuremaid laineid kui nüüd kogu reisi kestel keskmiselt kolme ja enamgi kilomeetri sügavusel ning Kuusnõmme lahega võrreldes määratul ookeanil.

Kaheksandal päeval pärast Montrealist lahkumist hakkasid pakpoordis paistma Albioni kaljused kaldad, üheksandal päeval jõudis laev Le Havre'i sadamasse, kus prantsuse reisijad pardalt lahkusid, kümnendal olime Londonis inglastest kaasreisijatega hüvasti jätmas, üheteistkümnendal reisipäeval surusime Bremerhavenis lahkumiseks nende sakslastest kaasreisijate kätt, kellega laeval olime tutvunud. Nüüd võttis laev kursi otse põhja, et Skagerrakki jõuda ning sealt uutel ida- ja kagukurssidel läbi Kattegati ja Taani väina Balti merre saabuda. Ning siin, teekonna kaheteistkümnenda päeva hilisõhtul meridiaani mööda otse põhjakurssi sõites see juhtuski. Mitte tormi pärast. Meri oli sama rahulik kui kõik need tosin ööpäeva, mis me Montrealist teel olime. Juhtus lindude ja laeva pärast.

Olin sel õhtul kajutis lugedes mahuka, huvitava raamatu viimasele leheküljele jõudnud, panin raamatu käest, tõmbasin üleriided selga ja läksin mööda sisetreppe üles paaditekile, et loetu üle järele mõelda. (Nüüd tagantjärele reisi üle aru pidades näib olevat selleski oma seaduspärasus, et ma laeval viibides nimelt paaditeki oma jalutustiirude paigaks valisin.) Laeva ühtlase kiirusega vees edasitormav vöör pahistas üles vahulaineid, laeva külgedel oli aga meri vaikne. Kui ookeanil paaril päeval veel juhtus siin-seal nägema arglikult lippavat valgete jäneste karja, ilma et tuul neist ühtegi pärislaineks oleks paisutanud, siis täna öösi oli meri laeva ümber päris tüüne. Tuul ei tundnud meie reisi vastu mingit huvi, magas kusagil Skandinaavia mäekurus trollinoorikute embuses. Oli ainult see tuul, mis tekkis laeva enese liikumisest, käigutuul, aga seda sai vööri tekiehituste varju hoidudes vältida.

Jalutasin vahel seisatades ja reelingule nõjatades pakpoordis. Reisijaid oli pärast laeva kolme sadamasse sissepööramist napiks jäänud. Võib-olla teistel tekkidel allpool ja sillatekil ülevalpool oli inimesi, kuid neid ei ulatunud ma nägema.

Järsku kostis vihin. See oli laeva lähedalt möödalendav rändlindude parv. Nad lendasid laevale vastassuunas, põhjast lõunasse. Laeva tuled andsid nende sulisrüüdele imeliku värvi, nii et raske oli neid ära tunda. Meie kuldnokkade suurused, vahest olidki lõunasse ruttavad kuldnokad. «Ikka, ikka lõuna poole, kus Egiptimaa,» meenus lastelaul. Seal ei ole talvepakast ja kuulid, mis üle Suessi kanali lendavad, ei ole teile määratud, küllap oskate neist hoiduda.

Äkki tekkis parves segadus, sagin, ning kogu parv, muutes kurssi, viskus laeva poole, sööstis laeva sadade säravate tulede poole, tekkidele ja eriti siia paaditekile päästepaatide ja neid kandvate taavetite poole. Nad laskusid reelingutele, päästepaatide puldankatetele, nööridele, millega paadid olid taavetite külge kinnitatud, vaieritele, trossidele, istusid parves kas või tekile. Noh, nüüd on meie laeval küll kümme tuhat reisijat, lasin silmad tekil ringi käia, nüüd on meie ujuv loss kõige arvukama reisijateperega laev kogu maailmas. Lindudele ei läinud see aga nähtavasti üldse korda, palju siin enne neid reisijaid peal oli ja palju neid juba oli pealt ära läinud. Peaaegu üheaegselt hakkasid nad rabelema, ringi keerlema, neid läbis nagu värin. Küllap taipasid, et suund ei ole õige, sest meie tuledesäras loss viis neid nende tõelisele reisisihile otse vastassuunas. Ning sedamaid olid nad uuesti lennus.

Nii tugev vaist on lindel,
kes ikka teavad, kuhu!

sähvisid meelde Marie Underi sõnad. Küllap linnud teadsid, kuhu, aga veel enne, kui nad oleksid õigesuunalist lennuhoogu päriselt sisse saanud, viis tulede sära, mis oleks suutnud valgustada kunagist Kuressaare-taolist linna, neid jälle segadusse. Uuesti korrast tihenev tiibade sahin, ja jälle olid nad laeval - nagu mitte alt merest, vaid ülevalt õhust paiskuv laine. Kavatsete meiega tagasi kodumaale tulla? küsisin neilt. Aga selleks pole ju õige aeg. Teie reis on ju tegemata. On alles sügis, kevadeni jääb veel mitu, mitu kuud.

Vaevalt nüüd mu jutu pärast, ent tõepoolest rabelesid nad end jälle laevalt lendu, et siia lainena, elusa lainena tagasi pahiseda. Vaesekesed, ei saa laeva ahvatlusest lahti, hakkas mul neist juba kahju, seda enam, et nad samas ka ise jälle taipasid, et siin pole nende õige koht. Uuesti laevalt lendu rabelemine. Mõned neist ekslesid tiibadega veheldes sillateki kandetalade taga, enne kui teistele järele jõudsid ja niiskesse pimedusse kadusid ning oh õnnetust! mõnekümne sekundi kuludes laeval tagasi olid.

Ja nii see kordus, kordus...

Ma pole enam teismeline nooruk. Iga uus aasta, kui neid antud, viib mind seitsmekümnele lähemale. Illusioonide lapsehaigused peaksid ammu olema seljataha jäänud. Ma ei suuda pidada inimesi, ei ennast ega teisi, enam isegi alati mõistlikult headeks, kas või nendele enestele kasulikult heatahtlikeks olenditeks. Ma olen jätnud hirmu või egoismi pärast paljugi tegemata, mida oleksin pidanud tegema isegi oma kõige lähedasematele inimestele. Nüüd aga selle linnuparve rabelemist, laeva kursi ja nende tõelise reisisihi vahelist ekslemist nähes muutus mu süda imelikult raskeks. Vaevalt lindude pärast - võõra häda öeldakse kasvavat puu küljes -, olgugi nad meile hoopis suuremad sugulased kui kalad või putukad. See elusate lainete õhust tekkidele pahisemine ning sealt ärarabelemine tegi ka teiste reisijate südamed raskeks, kes seda nägema juhtusid. Le Havre'ist tuli peale tallinlane, kellega me laeval paari päeva jooksul headeks tuttavateks saime. Tal oli kajuti aken lahti, kuulis tuhandete tiibade sahinat, pidas seda tõusvaks tuuleks ning tuli tekile ilma vaatama. Tuult polnud. See, millel laev praegu edasi kiirustas, polnudki nagu tavaliselt tormine Põhjameri, vaid pigem nagu ühegi lainevirveta tiik. Lained, elusad lained tulid õhust, meid kaugemal ümbritsevast tahmaselt pimedast ööst ning tõusid tagasi õhku, jättes laevale rabelema üha rohkem vastu tekitugede raudääri endid vigaseks peksnud linde, kuna nad koos parvega ei suutnud enam lendu tõusta. Aga lendutõusmisest poleks olnudki suurt abi, sest kogu parv oli peatselt jälle laeval tagasi.

Laeval polnud mingit õõtset, tekil võis seista nagu kindlal maal, mul ei puudunud «secure, steady body support». Ometi meenus mulle Montrealist kaasaostetud tabletikarp. Ma ei läinud küll kajutisse selle järele, aga mida kauem ma tekil linnuparve lausa meeleheitlikuks muutuvat rabelemist-ekslemist vaatasin, seda raskem oli mul olla. Üha rohkem jäi endid vigaseks peksnud suliskerasid tekile visklema, ilma et nad enam lendu oleksid suutnud tõusta, aga see ei takistanud parve ometi uuesti õhku tõusmast ning tagasi laevale pahisemast.

Korraks vilksatas mus meeletu mõte: paluda kaptenit, et ta laeva veerandtunnikski lindude kursile pööraks, et neile vaestele ekslejatele pisut toibumisaega anda. Sama meeletu mōte, kui et näiteks vaikse ilmaga laevalt paatidesse asuda. Paadid on ju tormi puhuks, säärase tormi puhuks, millele suur laev enam vastu ei pea...

Ma ei saanud linde kuidagi abistada ning ei suutnud nende, meie kaugete sugulaste kannatusi ka kauem taluda. Läksin kajutisse ja heitsin pikali, nagu merehaiguse puhul soovitatakse teha. Hommikul polnud linnuparve enam näha, parvest mahajäänud laipu pühkisid madrused kühvlitele ja heitsid üle parda. Meri oli endiselt vaikne, laev sõitis kindlalt ettenähtud kurssi.

Autor : Aadu Hint

KUULA!
Aadu Hint loeb ise ette ülal toodud jutustuse: “Vaikne meri, laev ja linnud” https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjaniku-toolaualt-kirjaniku-toolaualt-aadu-hint-jutustus-quot-vaikne-meri-liiv-ja-linnud-quot/same-series

Mis mõtted tekkisid?
  • On sul tulnud merel ette kummalisi olukordi või tundeid? Milliseid?
  • “Keti tugevus ei olene mitte keti pikkusest ja mitte keti kõige tugevamate, vaid kõige nõrgemate lülide vastupidavusest.”
    Oled sa ise seda mõnes olukorras kogenud? Millises? Mida sellest õppisid - kui õppisid? Kas leiad jutustuses veel häid mõtteteri? Milliseid?

::details-wrapper{summary="Allikad",icon="icon-park-outline:document-folder"}

::

SAARLUS