Kuidas sai sinust see, kes sa oled nüüd - tööalaselt?
Ega ma seda koolinoorena ette küll ei osanud kujutada. Et ma elan tulevikus Saaremaal ja olen siin õpetaja. Aga ma usun, et elu kulgeb oma rada ja need rajad, mis ette jäävad, seal teed sa mingid valikud ja nad juhivad sind sinna, kuhu vaja. Õppides etnoloogiat, oleks arvanud, et minust saab teadlane, kes uurib eestlaste elu põnevaid tahke. Aga teadlasetöö rajad olid sel hetkel kuidagi mitte nii nähtavad. Ja tee viis mind koolimajja, kus oli palju lapsi, noori. Ja tasapisi, samm-sammult hakkas tunduma, et vist paremat ametit ei oskagi tahta. Olla kogu aeg noorte seas, olla pidevalt põnevate väljakutsete ees. Kanda erinevaid rolle ühesama maja sees. Olla pidevas arengus ja enesetäiendamise teel. See tundus hea. Õige. Tundub veel siiani. Kuigi rollid on muutunud. Ma ise olen muutunud. Õpetajaks olemine, emaks olemine, kolleegiks olemine, sõbraks olemine, see kõik võimaldab näha ühte kohta hästi paljude eri nurkade alt. Ma olen rõõmus selle mina üle, kus ma olen. Ma ei ole pidanud kahetsema midagi.

Mida sinu erialal ja valdkonnas praegu lahedat toimub, millised tuuled puhuvad?
Eelmine vastus juba natuke avas seda laegast. Koolis töötamise juures on kõige ägedam see, et sa oled kogu aeg pidevas arengus ja muutumises. Haridustehnoloogi töös on põnev näha, kuidas maailm on arenenud. Kuidas töökohad muutuvad ja kuidas noored peab sättima valmis vastu seisma väljakutsetele, mis neid peale kooli ootavad. Kuidas veel suurem väljakutse on toetada kolleege, kes samamoodi nende väljakutsetega rinda pisavad, aga vapralt proovivad, õpivad, arenevad. Aga see, kui palju tekib uut ja põnevat digimaailmas, see on vägev. SIis proovid natuke vaadat ja kaeda ja leida need asjad, mis koolis võiks elu lihtsamaks teha. See on põnev.

Kui saaksid vabalt valida ja minna, kuhu tahad, kuhu siis elama läheksid? Miks?
No eks ma ikka vahel mõtlen, et siinsamas saare peal võiks kuskil metsa vahel ikka mõni väike onn ka olla. Kuhu saab minna. Nagu Ernst Enno kirjutab, et sa oled oma võimaluste onn. Vanasti ma ju mõtlesin, et minust saab kindlasti tuletornivaht. Ma joonistasin plaane sellest, kuidas ümmarguses majakas on järjest erinevad korrused oma toaplaanidega. See oli ilus unistus. See võib veel kunagi juhtuda. Eriti saare peal. Või et elad nagu Kunksmoor. Oma saarel. Aga mulle meeldib siin. Ma ei tahaks kuskile minna ära. Ma ei taha isegi reisidele minna nii väga. Sest mul on tunne, et nähtud on juba küll piisavalt, et näha, kuidas siin on kõige parem. Selline hea ja rahulik. Mere ääres. Lainte loksutada.

Kui sul oleks võimalus vajutada nuppe ja tõmmata kange, et Saaremaad mingis suunas pika-ajaliselt arenema/liikuma kallutada, siis millises suunas? Miks?
Ma kuidagi usun sellesse, et kõik, mis vaja, tuleb niikuinii. Õpetajana ma lasen noortel ikka mõtiskleda sellest, et mida neil oleks siia vaja, mida nad tahavad ja soovivad, millest puudust tunnevad. Ja need võivadki olla päris põletavad asjad, mis noore silmis vajalikud on. Aga siis, kui läheb aega mööda, siis hiljem vist saab aru, et tegelikult on päris hea, et kõike seda siin pole, mis võib-olla noorena igatsust tekitab. Sest see miski või millegi puudumine on see miski, mis loob selle, mis siin on. Ja kuidas siin on. Aga mine tea.

Milline sa tahaksid, et Saaremaa oleks 10 aasta pärast?
Ma tahan, et see oleks endiselt see saar, mille inimesed hingavad ühes rütmis. Hoiavad kõiki ja ei jäta kedagi maha. Kellelgi ei ole teistest kiirem jõuda sinna, kuhu jõuda tahab. Et arvestame teineteisega.

Madli Maria Naulainen: "Mu nimi on Madli-Maria. Peamiselt öeldakse mulle Madli, aga ma muidugi tean, et mu kaksnimi on imeilus. Ja iga kord, kui ma kirjutan kirjale alla, siis kirjutan ikka Madli-Maria. Välismaal öeldakse mulle tihti Maria, sest Madli tundub neile nii keeruline. Ilus nimi on mul. Ma olen õpetaja. Ma olen kahe tütre ema. Sündisin ja elasin Tallinnas, kuniks suundusin Tartusse ülikooli. Õppisin ajaloo osakonnas etnoloogiat ja kunstiajalugu. Peale ülikooli tulime Saaremaale ja siia ma jäin. 20 aastat siin. Sama palju kui kõik varasem elu mujal. Ja see on minu kodu. See on minu nimi."