Joosta puhteaegu
mööda halli randa,
kui on mere ohkamise tund.
Hale süda tuule kätte kanda
enne paksu jääd ja pikka lund.

Minna peatumata,
minna ruttamata,
tões ja vaimus nagu palveränd.
Sest et veelgi nõidumast ei lakka
mulla, vee ja tule kokkumäng.

Sest et vali meri
jälle nägu muudab.
Sest et saareke on vapper veel,
kõrget ladvastikku hoida suudab,
hilluhingelisi metsateel.

Vaba hingamise
vapustavad sõõmud!
Joosta ennast kirkaks nagu õhk!
Joosta ennast plahvatavaks rõõmuks,
millel sügisudu tume lõhn.

Tunda: all on neli nõtket jalga,
otsal hargu särav sarvepaar.
Nõnda üle vihiseva kalda
kaduda kui ruske tähekaar,
siis kui jäässe vajub,
lumme upub saar.