Milline oli su Kuressaare koolielu 17-aastaselt?
Päevad olid mul üsna töised, olin paras nohik ja selline “tubli tüdruk”, kes tahtis kõik korralikult ära teha. 17-aastaselt olin vist 11. klassis ja juba uue kooliga kohanenud. Väikesest maakoolist Kuressaarde gümnaasiumisse tulek oli 30 aastat tagasi kindlasti suurem samm kui praegu.

Täna on maailm oluliselt rohkem avatud juba põhikooliealistele ja uus kool ei tule ehk nii suure muutusena kui tollel ajal. Samamoodi on vähenenud kaugused: kui ma Kuressaares koolis käisin, tulin esmaspäeva hommikul bussiga linna (mul oli vene keele õpetajaga kokkulepe, et võin tundi hiljaks jääda) ja läksin reede õhtul tagasi. Tegelikult elasin ma 25 kilomeetri kaugusel linnast. Usun, et praegu on palju neid, kes nii kaugelt käivadki kodust koolis, mitte ei ela linnas.

Mu negatiivsed mälestused gümnaasiumist on paljuski seotud kohanemisega. Ega ma ülearu avatud suhtleja olnud ning põdesin ja pelgasin üksjagu nii õpetajaid kui klassikaaslasi. Meie klassist umbes kolmandik oli samas koolis esimesest klassist saati koos käinud ja neil oli loomulikult juba oma punt olemas. Neil juurdetulijatel siis sõltus, kes kui hästi punti sobis. Mina olin oma vanast koolist meie gümnaasiumi klassis ainuke. Mitte et ma end kuidagi kiusatult oleks tundnud, aga päris oma nagu ka polnud.

Positiivset on gümnaasiumi ajast kindlasti rohkem kui negatiivset. Leidsin endale mõttekaaslasi paralleelklassist (no kes see käskis mul keeleklassi minna, kui bioloogia klass oli ka olemas). Sain võimalusi tegeleda süvitsi mind huvitavate ainetega: tegin gümnaasiumis uurimistöid, mis tollal ei olnud kohustuslik kooliprogrammi osa, vaid vabatahtlik ja üsna uudne asi. Ja eredalt on meeles mitmed gümnaasiumi õpetajad, kes on tõesti jätnud jälje minu kujunemisse ja sellesse, kuidas ma maailma nägema hakkasin.

Ja kui aus olla, siis päris oma inimesed, kellega ma tõesti klappisin ja kellest said sõbrad kogu eluks, leidsin alles ülikoolist.

Kui sa saaksid midagi öelda, soovitada 17-aastasele iseendale, siis mis see oleks?
Ole julgem, maailm on mõnus koht ja inimesed valdavalt väga sõbralikud ja toredad! Leiad kindlasti oma koha elus ning head ja olulised sõbrad.

Triin Reitalu: “Olen sündinud Saaremaal, koolis käisin Lümanda Põhikoolis ja Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Ülikoolis käisin Tartus ja Lundis (Rootsis), õppisin bioloogiat. Olen erialalt taimeökoloog ja hetkel töötan Tartu Ülikoolis Maastike elurikkuse töörühmas teadurina.”