Saaremaa on ikka Saaremaa, oma kodu ikka oma kodu, kes sii ikka sü‛ndind on, see tahab sii surra koa. Saàrlasele äi ole paramad pai‛ka i‛lmas kui see paène põllu lapp ja kadakane karjamaa. See on oma pesa.

Ma käisi noores põ‛lves koa üle mere, tuli tagasi kohe jä‛lle. Äda polnd seal midagi, tööd oli, seda ma pole i‛lmaski kartnd. Me olime töö inimesed, mei‛te kohta öö'ti ennem ikka kii‛tust kui lai‛tust. Aga vat mis oli, kõik oli võõras, ikka teist moòdi kut Saaremaal. See on ikka armas ja kend, misse sihes sa oled moast madalast kasund. Sii mei‛te isaisad ja emaemad eland, mõisad orjand, nä'lga kanna tand, oma igi ja verega seda moad kastnd.

Aga see Saaremaa pole siis nii pisike ja vaène mitte kut seda kaùgemal arvatakse. Missest mei‛tel puudus on, meitel on kõi‛ki. On me'tsa, moad, meri on korra ö‛mber. Koletu kala, mis sealt on eluaja vä‛lja vää‛tud, seda on elupäävad püi'tud, ikka teda on veel.

Karja Mu‛stjala pool on suured metsad, puud nõnda et annab o'tsa voadata. Pöide on lage, aga sii on jä‛lle ead põllumoad. Pöide Mui küla meistel on pu‛hta nisu auk, muld nii sula kut seep, ilma kivideta.

Ollamäe taga on raba. Kus äbemata turral, mis seal on. Mü'tmed järved on seal sihes, muist pidade põhatud olema, nii sügavad, et põ‛hja po‛lla all. Sügise käiakse seal jõhvikal. Ju neid vakkade vii'ti sealt sügise välja vää‛takse, mõni koht on kohe punane.

(Melania Tuus, sünd. 1877, Kõiguste küla, 1962)